KARM, AGA AUS: Publiku toimetajad kommenteerivad armutult Eesti Laulu 2. poolfinaali lugusid
Anne: Teine ansambel tänavusel Eesti laulul lisaks Elephants from Neptune'ile, mis vääriks võimalust Eurovisioni pääset, kuna teistegi riikide kodanikud võiksid tahta neid kuulata. Ilus, ilus, ilus, ilus ja veel kord ilus!
Liina: Mitmekihiline, ühtaegu tundeline ja tugev lugu, mis pole singlina ehk kuigi meeldejääv, kuid kahtlemata väga haarav algusest lõpuni.
Merje: Minu jaoks "ei" - ei meeldejäävust, ei emotsioone, ei lootust silma paista.
Anne: Ehk vajaks Eurovision üle pika aja taas tõelist Eesti etno-pauku? Tunduvalt meeldivam ja kuulatavam kui kunagine Neiukõsõ "Tii". Andku minna!
Liina: Mõnes suvises pulmas ja folgifestivalil oleks kindel hitt, aga kaugemale see lauluke küll ei kosta, isegi mitte torupilliga.
Merje: Jaanipäeva ja iga külapeo hitt juba õige pea, Eesti Laulu finalist aga ilmselt mitte. Kui nad aga Eurovisionile folgifännide toel pääseks, siis piinlik küll poleks.
Anne: Janice - lugu süvenenult kuulates tundub üsnagi intrigeeriv, kuidas plaanitakse seda suurel laval esitada. Kui õnnestub, võib täitsa kaubaks minna.
Liina: Kummi- ja bensiinihõngu lugu. Kuskil kiirendusel või parklahängil on sel kindlasti lööki. Ehk isegi Eurovisionil, aga palun, jumala eest mitte...
Merje: Hu? meenub ja kunagine vahupeomelu Pärnu Sun Seti Clubis. Kui see oleks inglisekeelne, sobiks hästi "50 shades of Gray" filmi soundtrackiks. Kuum!
"Kellega ma tutvusin?" / NimmerSchmidt / Fredy Schmidt, Andero Nimmer
Anne: Meil juba on üks Marten Kuningas. Teist pole vaja.
Liina: Üllatav leid! Arglikult sensuaalne, nagu tudengiromanss, aga sõnu kuulates hakkab hoopis teine pilt koitma. Nagu Lydia Koidula ise oleks otsustanud päevapoliitikas sõna sekka öelda.
Merje: Fiililt sobiks see kenasti "Mehed ei nuta" stseene saatma. Kui Marten Kuningas ja Vaiko Eplik lapse saaks, kõlaks ta täpselt sama moodi ja seda veel enne, kui rääkimagi õpib.
Anne: Kuniks ainult Stig laulab, on tegu stiilse ja nostalgilise looga, ent kui Elina suu lahti teeb, lisandub ka pisut tänapäevasust. Loo lüürika on aga häirivalt tüüpiline, võiks isegi öelda ebaoriginaalne.
Liina: Väga sümpaatne ja meeldivalt souli poole piiluv pala, mis oleks instrumentaalselt saanud olla natuke vähem “juustune”. Tekst oleks justkui saanud inspiratsiooni kadunud Amy Winehouse’i loomingust, kui see koerale naeratamine ehk välja arvata, mis tundub olevat hetk loomasõber Stig Rästa isiklikust tundevaramust.
Merje: Suveõhtul terrassil istumise muusika, mis kõik mõnusalt õõtsuma paneb ja oma hitipotentsiaaliga teiste seast märkimisväärselt esile tõuseb. See tandem võiks jätkata Eesti Laulu saatusest hoolimata - mitte ainult jõulutuuriduona, vaid püsivamas plaanis. Kaua pole nii head kooslust kuulnud Eestis.
Anne: Värskendav briis Eesti softima rocki maastikul ehk ilus kutt, kuulatav hääl, tempokas ja väga lihtne lugu. Noored fännitarid viskaks oma aluspesu hea meelega lavale.
Liina: Kollektiiv meenutab natuke kristlikku noortebändi, kes pühapäeviti kirikus proovi teevad, aga juttu pole vist siiski jumalikust valgusest, vaid hoopis kellestki naisest, kes noores mehes mingi kontrollimatu eufooria valla päästab. Sõnadest ei saa üldse sotti.
Merje: Kõlab nagu Positivuse festivali esimese päeva pealava lõpubänd - kui ei teaks, et eestlased, ei arvaks seda ka kuidagi moodi.
Anne: Kommentaar proffidelt kantrisõpradelt: milleks nii hirmsasti on vaja pingutada? Laulge eesti keeles, mõjuks usutavamalt.
Liina: Siira ning sooja kõlaga armastuslugu, mis on väga universaalselt mõistetav, kuigi selge žanriline sättumus ei luba seda just liiga eriliseks teoseks pidada.
Merje: Kuigi olen seda lugu kuulnud vaid üksikud korrad, olen tabanud end heatujuliselt koristades seda laulmas. Nakkavalt hea jalatatsutaja.
Anne: Mõnus lugu, mis oleks täiesti võimeline meid Euroopa elektroonilise muusika kaardile panema. Küll juba sellest folgitamisest ja ballaadidest.
Liina: Tänavustest lugudest pani see minu kõrvad kindlasti kõige rohkem liikuma, kuigi natuke pooliku tunde jätab ja efekt kaob loo keskpaigas koos kordustega ära. Suuremate masside kuulmekiledeni see arvatavasti väge kergesti ei jõuaks, kuigi ei või teada, sest powerit on ja mässumeelt justkui samuti.
Merje: Kell kolm öösel, kui rütmikamad tantsud on tantstud, tahaks selle saatel veel veidi õõtsuda ja ilmselt koduteelgi sõnu mäletamata ümiseda, korrates "you are an idiot" endale. Ilmselt koidavad need sõnad ka ärgmisel hommikul.
Anne: Armas, ilus, õrn ja meeldejääv meloodia, mis loo autori Mikk Tammepõllu puhul ei üllata. Taaskord üks filmilik lugu, kahju ainult, et Luisa hääl ja olek meenutab veidi liiga palju Loss Paranoiase lauljat Helena Virti.
Liina: Eestlaslik maalähedus ja loodusromantika, esmaklassiline meloodia - väga hea lugu.
Merje: Tõeline päike tõesti. Viinis ilmselt see ei paista, küll aga heliseb lugu raadiokuulajate kõrvus veel kaua hea tuju lauluna ning kui loo autoriga koostöös valmib Luisa plaat, loodame selliseid helgeid suvelikke laule veel palju kuulda.
Siira ning sooja kõlaga armastuslugu, mis on väga universaalselt mõistetav, kuigi selge žanriline sättumus ei luba seda just liiga eriliseks teoseks pidada.
Anne: Lihtsalt üks järjekordne muusikapala. Kui keegi paluks kirjeldada maailma kõige igavamat laulu, siis enamvähem selline see oleks nii sõnade, meloodia kui hääle poolest.
Liina: Liiga tüüpiline raadiohiti skeemi järgi tehtud lugu, et seda üldse arvustada.
Merje: Kõige klassikalisem suve-raadio-popifestarihitt. Nagu oleks Paulus-Laisaar-Kotkas taas kokku saanud ja ühe kindla peale mineva loo kirjutanud ning kauni preili ukse tagant järjekorrast esitama valinud. Mitte et selles midagi halba oleks ja pealegi on lugu ju väga nakkav.
