Õhtu Merepaviljonis juhatasid sisse Taavi Kerikmäe ja Eric Echampard'i julged ja huvitavad improvisatsioonid, kuid õhtu tõeliseks tipphetkeks kujunes just Saksamaa noor klaveritalent, vaid 30-aastane helimaalingute meister Nils Frahm, kes võlus publikut niivõrd, et kuulajad tardusid vaikusesse ja mõne inimese silmis oli näha lausa liigutuspisaraid.

Andres Noormets, Endla teatri lavastaja: Ma tulin Frahmi kuulama, ma ei teadnud, et Taavi Kerikmäe ja prantsuse trummar on seal ees, see oli väga suur üllatus, mulle väga meeldis. Mulle alguses tundus, et nad on kompositsioonitüved kokku leppinud, aga et kohapeal kokku mängisid, oli veel parem üllatus. Alguses tõepoolest tundus, et Taavi on komponeerima hakanud, aga seda parem on, et ta seda tegema ei ole hakanud ja et spontaanselt sai kokku mängitud. Nilsi muusikat tean päris hästi ja olen mitmeid aastaid kuulanud, kõik ilmunud albumid on minimaalselt digitaalselt olemas, aga ka füüsilisel kujul. Algas "Wintermusik"’iga, mille puhtjuhuslikult ostsin, sest mulle meeldib osta plaate, mille ümbris mulle meeldib ja siis olla valmis selleks, et sisu on sama hea kui ümbris. Seekord oli. Seda plaati olen tõepoolest väga palju kuulanud. 

Mulle kontsert tõesti meeldis, ta ei mänginud ainult uusi lugusid, aga see oli täielik läbilõige sellest, mida ta on teinud, nii "The Bells"’i, "Wintermusik"’i kui uute plaatide pealt. Uus tõsine muusika saab kokku rokiliku mõtlemisega, ühte või teist esiplaanile seadmata, kus tunnetus on rokkmuusikast ja eksperimentaalsema poole pealt ning helikõlad on justkui klassikalisest muusikast, mis kõik kokku moodustab asja, millest tundub et iga inimene aru saab. 

Maarja-Liis Ilus laulja: Mulle väga meeldis just see, et tal on väga omapärane stiil ja see on kohati selline hüpnootiline, lihtsad motiivid, mis jäävad kuidagi kõlama kõrvus. Ma olin nii võlutud sellest, et mind ei häirinud külm ega see, et see telk ise kohati tekitas helisid tuulega, see muusika haaras nii endasse. Ja ma väga austan neid instrumentaliste, kes suudavadki oma pilliga niimoodi köita publikut.



Elina Pähklimägi, näitleja: Kohutavalt ilus kontsert. Ei olnud Frahmi varem kuulnud. Panin silmad kinni ja nautisin. Lihtne, aga väga mõjus. Unustasin täiesti ära, et olen linnakeskkonnas. Selline tunne, nagu oleks mingis klassikalises kontserdisaalis olnud. Nautisin sajaga!





Mathura, kirjanik ja kunstnik: Tulin Nils Frahmi pärast. Olen tema plaate ka raadios mänginud. Frahm oli väga hea. Ta on plaadi peal ka hästi tundlik ja lüüriline. Plaadi peal on neid vaikseid momente veel rohkem, kontserdil on raskem mängida ühte nooti kümnesekundilise pausiga. Ta tundus inimesena ka hästi lihtne ja sümpaatne oma lavaolekuga. Kerikmäe oli minu arust liiga intellektuaalne. Jäi pisut igavaks. Tundus, et kolmanda palaga said nad end rohkem käima. Tekkis mingi sisemine olek ka rohkem. Teisalt on see eksperimenteerimine klaveriga väga põnev. 



Madis Kubu, muusik ansamblist Malcolm Lincoln: Mulle väga-väga meeldis. Olin fänn juba varem ja kontsert oli parem kui plaadil. Ma jooksengi nüüd plaati ostma!



Vaata pilte: