Mart Normet vastab Eesti Laulu kriitikatormile: aastad pole vennad ning muusika kirjutamine ei ole kuidagi sarnane saelaudade tootmisega

Nädalavahetusel aset leidnud Eesti Laulu finaalis võidutsesid Koit Toome ja Laura Põldvere palaga “Verona”, mille autoriks Sven Lõhmus. Ootamatul kombel tervitas lugu rõõmu asmel hoopis kriitikute meelehärm — millegipärast just sel aastal võeti seisukoht, et uue muusika ja uut muusikute edendamiseks ellu kutsutud Eesti Laul on oma hinge kuradile müünud.

"Kas tõesti on aastal 2017 kõige paremaks peetud lugu selline, millega oleks heal juhul aastal 2000 saanud Eurovisioonil 5. koha? Kui Heidy Purga tuli Juhan Paadami asemel euroviisu eelvooru tegema, siis ta tahtis anda uutele artistidele võimaluse. Võitis Malcolm Lincoln, esines isegi selline eklektik nagu Tiiu Kiik. Ja nüüd on meil mitu aastat jutti võitnud igasugu Lõhmused ja Stigid. Kõik on täpselt samasugune, nagu oli Pearu Pauluste ja Priit Pajusaarte ajal. Viled, tuled, režii on megalahe, aga lõpuks võidab ikka mingisugune kummaline käkk," pahandas Dannar Leitmaa Eesti Päevalehe veergudel.

Ka Mart Niineste avaldas Sirbi vahendusel nördimust, et Eesti Laulu ei tunne enam ära: "Kunagi olime semud. Ajasime ühist asja. Kutsetega osalevad laulukirjutajad, näotu tapeedipop, kitš, Eurovisioni lauluvõistlus kui aasta tähtsamaid muusikasündmusi – sa lubasid selle kõik kõrvale jätta. Tõotasid olla uue eesti muusika teenistuses. Sa võisid olla päris kena konkurss, kuid vaata ennast nüüd!"

Mart Normet nentis Vikerraadiole antud intervjuus, et mõistab väga hästi, kust selline kriitika tuleb. “See ei ole kindlasti mingi teatud uus strateegia, et Eesti Laulule ei tohiks pääseda sellised artistid, keda me ei tunne. Kui poolfinaale vaadata, siis ka tänavu oli siin küllalt nimesid, kes olid meie jaoks uued. Lihtsalt finaali pääses tõesti seekord Eesti koorekiht ja ega see ole ju samuti halb. Põhiline on lihtsalt aru saada, et aastad pole vennad ning muusika kirjutamine ja tootmine ei ole kuidagi sarnane saelaudade tootmisega, kus sa saad põhimõtteliselt identset või täpselt sama toodet, mida sa tahad. See on ikkagi looming ja igal aastal on erinev kõla,” seletas ta.

Produtsent tõdes, et tänavu oli Eesti Laul läbi ja lõhki popmuusika keskne: “See ei näita aga kuidagi seda, et korraldajad oleks teadlikult võtnud täiesti uue suuna. Näiteks aasta tagasi olime ju Suurhallis ja finaalis oli Meisterjaan, kellest vist alternatiivsemaks artistiks ei ole üldse võimalik minna, sest tegu on ikkagi mingi šamanistliku parmupillireiviga. Ma arvan, et see on täiesti alternatiivne žanr kogu tervel planeedil Maa. Või siis Mick Pedaja, kes ei ole kindlasti üks ühele popmuusika lainel sõitja. Meil on läbi käinud Winny Puhh ja Elephants From Neptune jne — kui nad ületavad ikkagi mingi taseme, siis on nad kinldasti poolfinaalis sees,” tõi Normet näiteid, et kuigi sel korral esines rohkesti popartiste, on Eesti Laul endiselt ikka väga laiapõhjaline.