"Asutamise ajal oli meie moto "Mida iganes keegi soovib", mis alguses esines lühendina ka bändi nimes pluss meie nimetähtede kombinatsioon: MIKS Jutita. Tartu muusikapäevadel aga ei viitsinud keegi seda pikka nime välja öelda ja meid hakatigi lihtsalt Justamendiks kutsuma," seletab Lunge. "Meie repertuaaris oli toona see muusika, mida suutsime mängida. Minul polnud alguses üldse rolli, lõin lihtsalt pudeliga mingit pada. Ma ei osanud näppepille mängida, aga klaverit ei saanud kaasa tassida. Püüdsin hästi madalat häält teha, kaasa laulda ja midagi jutustada. Hiljem roll muidugi muutus."

Tooms Lunge sõnul oli erakordne see, et Justament sattus nii soodsasse pinnasesse või auku, et bänd võeti väga hästi vastu: #Algul tegutsesime Tartu Nooruse Majas. Selle nimi oli tol ajal Tartu noortemaja Sõprus, praegune üliõpilasklubi hoone. Seal andsimegi esimesed kontserdid. Järgmine ülesastumine oli Vanemuise laval, kus olime ballil üllatusesinejad."

"Lõpuks käisime ainult kuue-seitsme looga eri kohtades mängimas. Ühel kolhoosi lõikuspeol taheti meile veini ja raha kaasa toppida. Ajasime sõrgu vastu, et me ei taha midagi. Noorte kuttidena polnud me alguses mingi tasuga harjunudki. Aga mõne aasta pärast oligi teenistus 30 rubla ja kaks punast veini. See oligi meie esimene teenistus ja jäi eriti meelde, meenutab Lunge.

Ta ütleb, et Nõukogude režiimi jaoks olid nad paipoisid: "Kootud kampsunite ja valgete pluusidega olime ikka täiesti ohutud, üks nohikum kui teine. Tänu sellele saime palju sotsmaades reisimas käia. Ega võimud teadnud, et need paipoisid osutuvadki tegelikult kõige suuremateks juurikateks."

Justament elab ja hingab praeguseni, alles möödunud kuul avaldati pala nimega "November".