"Alati ilmub välja mõne väikese riigi peaprodutsent, klotserid mõlemas käes ja küsib, et kuidas me diili teeme. Kui me üritame rääkida, et meil on päris žürii, siis ta ei usu ja küsib, et mis see teie hind siis on? Kolm nädalat meil? Neli nädalat? Luksushotell? Pereliikmetega?" rääkis Pihel.

"See juhtus esimese asjana ja ma tean ka kergeusklikumaid daame mõnest Lõuna-Euroopa riigist, kes pakkumistele allusid. Ausa Eesti inimesena oleks olnud keeruline "Malta mänguga" kaasa minna," avaldas Pihel lõpuks naerdes, millistest piirkondadest hääleostusoovid peamiselt tulid.

1994. aastal Eestit esindanud loo "Nagu merelaine" autor Ivar Must tõdes, et tundis Dublinis igal sammul, et on suurel Eurovisioonil esimest korda ja pärit vaesest idablokist. "Ma ei taha kedagi solvata, aga me olime kõige vaesemini riides ja me saime nii vähe päevaraha, et pidime alati mõtlema, et kas minna juua Iiri viskit või osta midagi naisele. Kui kuskil pakkuti tasuta minipudelites viskit ja Bailey'st, siis olid taskud ikka täis."

Samas on Must õnnelik, et sai toona suurt muusikatööstus lähedalt näha ning uskus, et see andis kogemust, mille najal kirjutas ta seitse aastat hiljem Eurovisioonil Eestile võidu toonud "Everybody". "Saime ikka uksest sisse piiluda ja aru, et mis see Eurovisioon üldse on. Ühtlasi saime aru, et oleme natuke ikka vanamoodsad."