Rein Rannap otsis Rujale laule kirjutades pidevalt uusi tekste, eelistade neid, mis vastanduks valitsevale ideoloogiale ja väljendaks vabadust, isamaa-armastust, vaimsust, mittematerjaalsust ja protesti. Lauludele sai sõnu kolmel viisil: esmalt luua viis ja paluda hiljem mõnel luuletajal sellele tekst kirjutada, paluda mõnelt luuletajatelt tema avaldamata jäänud tekste või lehitseda luulekogusid.

Viimast tehes avastas Rannap Lydia Koidula luuletused. Ta tunnistas, et proovis viise kirjutada küll paljudele Koidula luuletustele, kuid inspiratsiooni möödudes polnud enam nendega rahul. Ainus, mis jäi, oli "Eesti muld ja Eesti süda".

"Mul on selle viisi loomisest fläšš silme ees. See oli mu Tõnismäe korteris, kuhu olin äsja kolinud, vanal katkisel pianiinol, mis mul seal ajutiselt oli, sest tiibklaverit polnud ma veel jõudnud hankida. Mäletan, et häälestasin seda teksti viisistades end lausa äärmuslikule lihtsusele. Eks need sõnad mõjusid mu alateadvusele," meenutas Rannap. Ta lisas, et nii nagu kõik tema viisid, sündis seegi meloodia hoobilt ja oligi kohe valmis. "Ma ei ole kunagi muutnud ühtegi nooti meloodiates, mis mulle inspiratsiooniseisundis on tulnud."

Ruja salvestas laulu 1982. aastal, kuid sarnaselt mitmete teiste Rannapi loodud lüüriliste lugudega, ei saavutanud see kohest edu, vaid on esile tõusnud alles viimasel ajal.

Ühe põhjusena võib ehk nimetada seda, et mõneks ajaks välismaale lahkunud Rannapi looming oli Eestis keelatud. Sel pöördelisel ajal, kui oleks võinud neid laule uuesti esitama hakata, ei tulnud aga "Eesti muld ja Eesti süda" ning teised Rannapi loodud isamaalised laulud enam kellelegi meelde. "Kahjuks ei saanud minu laulud Eesti vabaks saamisele kaasa aidata," sõnas Rannap. "Kas mu laulud ka aitasid nõukaajal midagi inimestes hõõgvel hoida? Seda ma ei saa teada; kuigi, muidugi – neid kirjutades – ma väga lootsin seda."

Tänaseks on "Eesti muld ja Eesti süda" unustuse hõlmast väljas ja paljudele inimestele eriliseks saanud. Näiteks on paljud Ruja kodulehel laulu sõnade all kommenteerinud, et nende meelest on see üks ilusaim lugusid ja see võiks Eesti hümn olla. Viimasega on päri ka Rannap: "See laul võiks Eesti hümn olla küll. Praegusest, laenatust, oleks ta igal juhul parem."

Juuli algul kõlas lugu segakooride esituses esimest korda laulupeo repertuaaris. Enne seda tegi Rannap dirigendiga koostöös kooriseadet mitmel korral ümber, et iga detail peoks ikka paika saaks. Seepärast laulu ettekande ajal Rannap oma sõnul lauljate pärast enam ei muretsenudki, pigem närveeris ta selle üle, kuidas helimehed saavad hakkama orkestri võimendamisega.

Emotsiooni laulu kuulmisest kooride esituses sai Rannap kätte juba proovide ajal. "Astusin nurga tagant välja, kui laul juba käis. Kõik need mitukümmend tuhat lauljat… nende kola, eriti laulukaare ees, kus võimendus veel ei mõju, on ikka maagiline, nagu hoopis teisest dimensioonist."

Rannap tunnistas, et esialgu tundus talle võõristav idee, et tema rokklaule võiksid koorid esitada: "Need on ju soolo-laulud!". Esimesena tuli see aastaid tagasi jutuks seoses kantaadiga "Ilus maa", kuid pärast selle laulupeol kõlanud seadet on Rannap veendunud, et tema laulud mitte ainult ei sobi kooridele, vaid tulemus on suurepärane.

"Eeskätt olen mõelnud, et ühendkooride ettekandes võiks Ruja lauludest veel kõlada "Nii vaikseks kõik on jäänud", sest selle loo kaksikvend „Need ei vaata tagasi“ on ju laulupeo kavas olnud,“ leidis Rannap. Ühendkooride esituses võiks tema meelest hästi kõlada ka laulud "Ülemalaul", "Sügispäev", "Must lind" ja "Laulu sisu".

Poistekooridele sobiks "Must ronk", noortekooridele "Mida me räägime teistest" ja meestekoorid võiks Rannapi meelest esitada laulu "Tütarlaps kloaagis." Ta lisas, et Ruja repertuaarist võiks üldlaulupeole sobida veel ka "Kel on laulud laulda" millel on juba olemas nii orkestri- kui kooriseade.