Puno on yks vaga kole linn mis meenutas oma rapakuselt kuulsa eesti helilooja Urmas Sisaski kuulsat laulu, mille refraanisonad kolavad: “ma Ufas nagin peldikut , mis sita ara maaris”. Aga ega me Punot plaanisimegi kasutada vaid stardipaigana Urose ujuvatele saartele ja Sillustani torne vaatama. Need ujuvad saared on sellise tyypilise kinnivaravaidluse tulemus — kui kohalikelt maamaksu korjama hakati, siis moned nutikad mehed enam oma roopaatidest kaldale ei lainudki, mone aja parast yhendasid oma paaid jne jne kuni lopuks saigi saar mis saar. Ja ujub ka. Rooga on muide nii, et ca 6 kuuga alumine kiht siiski koduneb, mis tahendab, et nad oma “kinnistuid” pealpoolt pidevalt uuendavad. Saartel on majad ja potipollundus ja poed jne. Moni sona Sillustanist :kohalikud ehitasid oma surnute jaoks tornid, kus igal laibal oli oma riiul, pidid paris huvitavad valja nagema, ja ainulaadsed ka, et kuskil mujal maailmas koolnuid selliselt ei “ladustatud”. Aga tapsemalt kirjutame sis, kui oma silmaga naeme… Seda ei juhtunud kuna kohe hommikul saime teada, et koleda Puno transporditoolised (bussi ja laevajuhid k.a.) plaanivad 2 paevast streiki! Ehk me oleks seetottu aarepealt sinna Ufat meenutavasse linna vangi jaanudki…
10 minutiga (kiiremini ei suutnud -oleme molemad kaalud ju!) valmis reisiplani ver 2, ehk Boliivia ja kohe! (mitte parst saari ja torne nagu algul plaanitud). Aga selleks oli vaja Boliivia viisat. Mis siis ikka — Lonely Planet lahti ja mone minutiga olime Boliivia saadiku ukse taga, kus ma peale paari tagasihoidlikumat kellavajutust (oli seal yks nupp ja midagi tirises seespool ka) juba narviliselt nuppu sotkusin nagu keskoolis korrapidajana vahetunnikella, maletate kyll. Mone aja parast ilmus uksele keegi noormees, kes vaatas meis yle ja kutsus siis saadiku enda. Korgeauliku saadiku kaest kuulsime aga tosisasja, mida oleks voinud ka energilise kellahelinata ja mone teise kaest kuulda — on pyhapeav, ehk puhkepaev… Me siis muidugi tegime ette kohe sellised kurvad kurvad vaese euroturisti naod ja ennae — mehe syda sulas ja hetke parast olimegi Boliivia saadiku kabinetis, lipud, presidendi pildid ja puha. Samal ajal, kui saadik meie passe uuris oiendas keegi kogu aeg korvalruumis, see rauskaja osutus raakivaks papagoiks. Siis jaotasimegi rollid — mina saadikuga pabereid ajama, Ylle papagoile eesti keelt opetama. Ausona, ta opetas ikka “Tere” jms , mitte eesti roppusi nagu te kindlasti juba arvasite. Aga papagoi malu oli vist juba kohalikke valjendeid tais — vastas ikka Hola! ja kui Yllelt midagi moistlikku ei kuulnud siis ilmselt soimas natuke, ega me aru saanud aga sedamoodi kuuldus kyll. Samal ajal kauplesin mina saadikuga viisa hinda nagu turul. Koigepealt lajatas ta meile USA tasemega 30 USD per nagu ja kuna on Pyhapaev siis 40 USD ehk kokku 80!!! Eestis hangitud eelinfo pohjal oleks see pidanud ikka oluliselt odavam olema. Ma siis ikka kate ja jalgadega vastu, et ma kuulsin, et eetlastele peaks tasuta olema.. Siis vottis ta valja mingi tabeli, millel oli kaks tulpa — vasakpoolses riigi nimi, parempoolses viisa hind. Tulpade vahe oli aga nii pikk, et austusvaarses eas saadik pidi oigete asjade kokkuviimiseks joonlauda kasutama. Nii ta siis kontrolliski eestlastele oiget hinda, joonlaud aga ei pysinud kuidagi otse ja hind koikus seetottu kovasti. Lopuks jai 10 USD peal pidama (kuigi ma vahepeal yle massivse kirjutuslaua upitades oma arust siiski Estonia kohal 30 USD nagin). Templite loomise (kokku 2 passi 8 templit) ajal sai Ylle veel viimast korda papagoi kaest soimata ja lainud me olimegi.
Otsisime kiiresti oige bussi (Boliiviani Punost vaid 1,5 tunn i tee- busse palju ja erinevaid), viskasime kotid katusele (nagu siin kombeks) ja kannatasime Boliiviani ara: Ylle ca 30 cm laiust vaba ruumi kahe kohaliku mehe vahel, mina mingil vahekaiku kaiva klapptooli peal , ja justkui oleks eelmise oise bussi juht praegusele teada andnud , et siin tegu juba ilma seljatoeta harjunud tyybiga — istusin nagu taburetil. Sihtpunktiks Boliivia piirist ca poole tunni kaugusel asuv Copacabana. Piiriyletus kulges lihtsalt. Ainuke mis sealt meenub oli tapselt piiripostide vahel loppenud asfalt, edasi laks kruus aga eks Boliivia pidi ka Peruust vaesem riik olema.
Copacabana lahedal asuvad inkade legendidest tuntud paikese ja kuu saar (vastavalt Isla del Sol ja … de Luna). Neist esimesel paar kyla ja hulk vaatamisvaarsusi, millega tutvuma kohe ka suundusime. 1,5 tunniga viis kunagi Emajoel seilanud reisilaeva sarnane alus meid saare lounatippu. Plaanis oli ise koos kogu varustusega (suured ca 20 kilosed seljakotid) lounnatipust kuhugi saare keskele trekkida (saar ise ca 25 km pikk), seal oobida, jargmisel hommikul ylejaanud pool pohjatipuni ja sealt laevaga tagasi Copacabanasse. Algus lakski nii, paikeseloojanguks olime saare keskkosas leidnud telkimiseks toreda maetipu, millelt vois nii loojangut kui paikesetousu naha. Telgi panime eukalyptipuude vahele, lokke tegime kuivanud eukalyptilehtedest ja okstest, mille suitsu sissehingamisest mul aarepealt soltuvus oleks tekkinud. Soime ja enne magamaminekut joudsime veel horisondil margata aikesepilvi ja iga paari sekundi tagant loovaid piksenooli. Aga et see pilt meie elu jargmise 13 tunni jooksul porguks oleks muutnud — seda me muidugi ei aimanud. Kell kymme (olime just uinumas) oli myrin juba vali ja hakkas sadama … LUND!!! Sobralt laenatud vapper telk kooldus lumeall nii, et pidin seda seespoolt ara lykkama. Siis teine vaatus - aike. Ma pole kunagi pikselooke kartnud aga ausona, seekord oli mul oma koera tunne, kes alati aikesega voodi alla kerra peitub, ainult et meil polnud kuhugi peituda. Kell 1 oosel kolmas vaatus — tugev vihm — nii tugev, et loi piisad labi telgikatuse (selles osas on kodus ootamas tosine jutuajamine Ferrino maaletoojatega) meie alles 8 tundi tagsi paikesest polenud nagudele.. Ja kohe ka oine sober number 4 — lumesulaveest tekkinud oja arvas parimaks voolukohaks meie kyljealuse olevat. Ei oskagi nagu kirjeldada, mida me tapselt tundisme aga igal juhul, mitte nii, nagu Eestis matkates, kus koik ilmataadi vigurid tuttavad ja igast punktist voimalik eriolukorra puhul paari tunniga koju pogeneda. Telgis mootis mu kell 2,7 soojakraadi, seega valjas oli vahem… Vahepeal olin kindel, et me peame oma asjad lume vahelt kokku korjama ja lahemast kylast abi otsima, kuid pidasime vastu. Lumesadu vahelduvalt vihmaga loppes hommikul 8.30. Telgist valjudes oli pilt paris tore — lumi! Kohe onneks valjus ka paike ja meil tuli vahepeal kadunud eluisu tagasi. Aina ilusamaks muutuv paev voimendas oiseid elamusi veelgi. Selline on siis saar, kus legendi jargi syndis paike! Selle 4000 m korgusel kogetud ilmastiku eest peaksin yleeelmises peatykis nimetatud aravoetud maematkajargu tagasi saama, koos Yllega. Laotasime oma marjad asjad (ehk koik asjad) eukalyptidele kuivama ja peale tomatisuppi trekkisime plaanitud rajad lopuni.
Saare pohjatipus tutvusime muistsete Inkade ohvrialtariga (brrrrr, seal surmati liigikaaslasi) ja mone ehitisega ning heitsime pilgu jarvele, kus moned aastad tagsi leiti veealune linn (ainult 9 m sygavusel, ilmselt vahepeal Titicaca veetase tousnud, asja uuritakse).
Pohjasadamast yyrisime kohaliku paadi, millega kohalikku stiili purjetades — Ville aerutas nagu meie esivanemad Soome salaviina viies, paadimees ise istus , hoides yhe kaega purje poomi teisega tyyri . Purje ainukeseks funktsiooniks oli norga tuule tottu paadi otse hoidmine, kuna minu aerutamisele (yhelt poolt) tyyrist yksi ei piisanud. Minu rabelemise pohjuses oli tosiasi, et mone aja parast lahkus lounasadamast selle paeva viimane laevayhendus mandriga, ja me kumbki vaga sellel saarel veel yht ood veeta ei soovinud… arusaadavatel pohjustel.
Cobacabanasse joudes selgus, et olime “vihma kaest raasta alla” sattunud, seda Puno streiki arvestades. Nimelt olid Boliivlased otsustanud vahepeal rahvaloenduse korraldada, ja siin maal on see hullem kui streik Punos — koik see mees peab kodus istuma ja loendajat ootama, terve paev. Ei liigu ykski transport (me plaanisime La Paz’i edasi soita), pole lahti pood ega turg. Tagatipuks noudis tanaval seirav Military Police, et ka meie (turistid!) tanavatelt lahkuks ja oma Hostelisse laheks, tapsemalt (peale minu tapsustavat kysimust) soovitati meil magama minna (kell 12 paeval!). Esmese poole paevast olidki koik tanavad tyhjad, teisel poolel laksid kohalikud juba julgeks — osad poed tegid yhe uksepoole lahti (neil siin tavaliselt kahepoolsed uksed), ehk siis onnestus ikka midagi syya osta. Ka enamus soogikohti oli kinni, monel uks irvakil ja omanik kohe sisse kutsumas, kui turistid lahedale tulid.
Aga pole halba ilma heata: kui me siin passima poleks pidanud — poleks te nii pikka kirja sanud ka…:-)
Homme hommikul nach La Paz , pealinna, sealt edasi dzunglisse, mistottu ilmselt 4..5 paeva jooksul arge uudiseid oodake.
Delfi Ville & Ylle
Rubriik: opetlik
1. Tervitused kohalikega. Kuigi sonaraamatus ja vestmikes on selgelt oeldud,
et buenos dias on tere hommikust voi paevast, buenos tardes on tere ohtust
ja buenos noches head ood. Tegelikult pole nii, buenos tardes tuleb oelda
juba altes kella 12st, ja noches sellest hetkest kui paikest pole…
Kohalikud ikka muigasid kyll kui me naiteks neile buenos dias ytlesime,
nemad vastu buenos tardes…
2.Kuna Ville ja Ylle on kirjapildis sarnased, siis yhes peatuspaigas peeti
meid peale nimede registreerimist abikaasadeks, et vana eesti kombe kohaselt
siis nagu Ville oleks perekonnanimi ja Ville naised nimetataksegi koik
Ylledeks…
