Aga dzunglist endast. Kuigi koik raamatud kirjutavad ja kohalikud kinntavad, et moskiito on siinkandis suurim nuhtlus, osutus selleks hoopis yks karbes… Selline umbes kaks korda aadikakarbsest suurem, meie podrakarbse visadusega inimese juurest soolasid otsiv tyyp. Lendab vaga aeglaselt - seetottu hakkas segama alles siis kui liikumise lopetasime. Koigepealt kattus nendega labihigistatud sark, siis aga avastatsid nad parema soolavee allika — meie silmad. Nii laksiki- karbes maandus oste silma ja klammerdus lau kylge nii kovasti, et iseseisvalt teda sealt katte ei saanud. Nii moodus ligi 20 minutit yksteise silmadest karbeste valjanoppimisega. Uskuge, see polnud lobus. Onneks karbeste (kohalik nimetas neid liivakarbesteks “sandfly”) rynnak laabus meile teadmata pohjustel varsti. Ohtueine ajal ja parast seda oisel jalutuskaigul tutvustati meile kohalikku floorat ja faunat, millest jai vast koige eredamini meelde veekogudesse urineerimise keeld seal elutsevate vaikeste parasiitide tottu, kes (sic!) meesterahvaste puhul suudavad kuidagi — mida mina kyll hasti ette ei kujuta — tee meie genitaalideni leida, kuhu neile meeldib kodu rajada… Muide, kohalikud on siin veendunud “bigfooti”- seniavastamata elusa inimeste eellase olemasolus - nahtud on tema jalgi ja teda ennast. Ka on siinakndis kainud vastavaid lugusid korjamas tuntud teadlased Euroopast — kuid seni pole spetsiaalse ekspidatsiooni korraldamiseks rahalisi fonde kokku saadud…
Dzungli vihmametsadest suundusime kolmandal paeval mooda joge alla tagasi Rurrenabaque kylla ja sealt vana “Landcruiseriga” pampade poole. Teekond ise kestis yle kolme tunni mooda kuivanud mudateed, mis kulges labi suitseva maa. Nimelt poletavad kohalikud eniselt kevadel (see on siin praegune aastaaeg) taimestikku, lootes, et nii maa viljakam saab. Ei saa. Aga mis siin ikka norida — ka Eestis on ju endiselt kevadeti kulupoletamine moes. Mis siis et koos sellega oluline osa putukatest ja muust vajalikust havib… Kuigi Boliivias on selline maaalade poletamine juba mitu aastat keelatud , ei suudeta niivord kaugetes ja ligipaasematutes kohtades nagu Amazonas asju kontrolli all hoida. Statistika jargi havitatakse niimoodi igal aastal ainuyksi Boliivias el Chaqueo (nii on kulupoletamine kohalikus keeles) tottu kuni 200 000 hektarit vihmametsa. Osad teadlased usuvad koguni, et see annab olulise osa kasvuhooneefektist.
Teel labi suitsuse tasandiku peatusime lounaeineks yhes kylakohvikus, kus kohalike roomuks mangis televiisor. Seal vaadati justkui yhte jarjekordset actionfilmi (mida niisugustes kohtades tavaliselt vaadataksegi). Oma yllatuseks markasin filmi yhes nurgas CNN-i logo, mispeale ka mina oma kohaliku taimetoiduportsuga helendavale ekraanile lahemale nihkusin. Edasist te juba teate. WTC ja lennukid jne. Voib-olla ainult niipalju veel, et kuna ylekanne oli hispaania keeles, mida meist keegi ei moistnud, siis lennukite ja hukkunute arvud koikusid kylameeste kehaliste liigutuste valjendusoskustele vastavalt lausa suurusjarkudes.
Pampa ise on tegelikult selline tasane ala, mis koosneb looklevast sogaseveelisest junglijoest ja jogede vahel asuvast madala taimestikuga tasandikest. Viimased saavad maismaa nime kanda vaid 3..4 kuud (talvel - kuival perioodil, ehk praegu), misjarel nad jogede veetaseme jarsu tousu tottu yle ujutatakse. Tasadikele eelmisest sugisest jaanud marjemad kohad on meelispaigaks siinelavatele anakondadele, kes kasvavad kuni 10 meetri pikkuseks ja sellisena voivad neelata keskmise lehma. Jogedes elutsevad rohked veekilpkonnad, alligaatorid ja roosad joedelfiinid. Alligaatoreid ja kilpkoni olid joekaldad lausa tais, eriti keskpaeval, kus nad oma koigusoojasuse tottu oiseks jahiks kaldalt vajalikku energiat laevad. Alguses oli paris harjumatu madala lootsikuga kitsas joes kuni 3 meetristest avatud lougadega alligaatoritest umbes paari meetri kauguselt mooduda. Eriti veel meenutades fakti, et lyhidistantsil maal ja iga pikkusega distantsil vees on nad inimesest mitu korda kiiremad… Aga paistis, et nad on arukad loomad, liialt lahedale minnes pogenesid nad maakera koige koledama kiskja - inimese eest. Kasulikest teadmistest niipalju, et alligaator, kui ta inimest peaks ryndama, pyyab koigepealt sind vees uputada (pooreldes). Vees ta aga kugistada ja neelata ei saa — selleks veab ta ohvri kaldale. Kaldal on pogeneda voimalik (kui veemaadlus pogenemiseks vajalikud liikmed terveks jattis) siksakkki joostes — koik krokodillilaadsed jooksevad kyll ylikiiresti, kui oma kehaehituse tottu vaid otsesuunas, igaks poordeks peavad nad peatuma. See voimnaldab inimsesl teoreetiliselt maismaal paaseda. Endal kyll yhtki isendit nii narvi ajada ei onnestunud. Isegi kui meie ohtusoogi jaanustega yhte suuremat isendit toitma laksin, ei lasknud ta mind lahemale kui 1 meeter — siis sukeldus moneks ajaks. Kui juba paasemistest juttu oli — lisaks siia ka kohalike teooria anakonda haardest (kerib ennast sinu ymber ja pehmendab tugeva survega olulise osa sinu luustikust). Nimelt tuleks kohe, kui madu ymber sinu kerib, pyyda leida tema sabaots, ja… seda kovasti hammustada. Pidi aitama. Ei tea. Ausona.
Iga paev kaisin (vahetevahel ka kaaslastega) valjakannatamatu palavuse tottu sellessamas sogases joes ujumas. Selleks valisime alati mone jae laiema osa (4 meetri asemel 8meetrit), kus armastavad ujuda ka Delfiinid - just seetottu, et Delfiinid, pidid alligaatoreid inimestest eemal hoidma ja neid vajadusel isegi ryndama… Ega ma ilmselt normaalses olukorras seda juttu uskunud ei oleks, aga jube palav oli toesti… Ykski krokodillilaadne mind igatahes ei puutunud, harjumatult roosade selgadega delfiinid ujusid vahetevahel ymber kyll.
Peale onnelikult tsivilisatsiionist eemal veedetud viit paeva ostsime pileti kohalikule sojavaelennukile, et Amazonasest jalle korgmaestikku jouda - Boliivia pealinna La Paz’i nimelt. Miks lennukiga, see pidi selguma yhest eelmisest reisikirjast , statistiliselt maailma ohtlikuma magitee inimloteriis teistkordelt osalemine tundus liialdus. Lennureis ise kulges torgeteta, imelikuna tundus nii tousul kui laskumisel yks meeskonnaliige, kes yhe suure vandaga reisijatesalongi keskosa laes midagi pumpas… Ilmselt mingi ohurohu reguleerimise algsem versioon. Minu sopradest lennunduhuvilised voiksid vahepeal uurida, mis see oli — lennuk oli Fokker 27.
Kuigi tousime Rurrenabaquest (400m merest) La Pazi (3632 m merest) kulges aklimat seekord lihtsalt -ilmselt polnud madalas Amazonases veedetud 5 paeva organismile korgmaestiku tingimuste unustamiseks piisavalt pikk. Tegelikult votsime seekord ka vastavaid tablette.
Vahepeal olid Boliivlased sarnaselt eestlaste rekorditelembusele yhe Guinessi rekordi pystitanud — korgeimal peetud taispikkusel jalpallimatsh . Nimelt vedasd nad varavad ja muu tarviliku 6500 m (oli vist isegi natuke yle) korgusele liustikule ja pidasid meedikute ja teiste tunnistajate silme alla yhe vageva matshi. Kui meil kodus 7000 m kyyndivaid tippe oleks, poleks nad rekordit muidugi teinud…
La Paz ise oli palju meeldivam kui Peruu pealinn Lima. Tema asupaik nn kausis, korgete magede vahel, muudab muidu suure linna ( yle miljoni elaniku) igast punktist harjumatult ylevaatlikuks. Kesklinna labib ainus laiem puiestee, ylejaanud tanavad suunduvad madalast keskusest kiirtena korgemal asuvatesse aarelinnadesse. Linn ise oli suhteliselt puhas ja elanikud roomsanaolised. Kylastasime ka paljuraagitud noaturgu, mis kyll pettumuse valmistas — oodatud shamaanilaadsete indiaaninoidade ja nende poolt myydava koikemoeldava vastava kauba asemel leidsime vaid igal teise tavalise “turutadil” letilt kuivatatud laamapoegi, mida kohalikud naiteks uute hoonete vundamendi alla maevad — ikka hoone onne ja pika pysimise jaoks. Vaikesed koledad ja haisvad laamamuumiad muude suveniiride vahel oli ainuke eripara koige seninahtu korval. Turul onnestus suure kauplemisega (nagu siinmail ikka kombeks) osta paar antiikset kangast mehelt , kes isegi numbreid kirjutada ega lugeda ei osanud. Onneks oli mul piisavalt erinevaid kupyyre kohalikke boliivlasi — nii mangisimegi minu erinevate rahatahtedega kaest katte, kuni tema katte jai mulle (ja loodetavasti ka talle) minimaalselt piisav hulk raha. Enne jargmisel paeval plaanitud Peruuse tagasisoitu peatusime yhes soovitatud hotellis. Sealt meenub eredalt paevavalguses valitud aknaga tuba — oopimeduses saabusid ka naabrid, kelle toavalguse syttides ilmnes, et aken oli tanava asemel hoopis nende tuppa!
Jargmine lugu juba uuesti Peruust, Puno linnast kust plaanime minna Titicaca jarve tsivilisatsioonist vahemojutatud saartele.
