Saari on kokku 4, igayks umbes 30x30 meetrit, peal elanike osmikud. Suurimal asub isegi yks puidust hoone — selline kuuri moodi aga kasutatakse koolina. Paris ausalt oeldes, on kogu loost jarel vaid turismiatraktsioon — kuigi saartel tegelikult ka elatakse olen kindel, et ilma turistideta oleks nad ammu kuivale pinnale kolinud - kohapeal nikerdatud suveniiride myyk ja turistide soidutamine Kon- Tici laadsete roopaatidega annab olulise osa nende sissetulekust. Aga kuni jatkub turiste, niikaua laotavad ka Uroslased oma “kodumaale” yha uusi korkjakihte (6 kuuga madaneb alumine kiht ara).
Muide, Titicaca jarve nime tuleb haaldada umbes “titikhakha” , mitte “titikaka”. Kuigi jarve nimi on Quechua keeles (tahendab puma hauda voi puma kivi), pahandavad kohalikud vale haaldust kuuldes, kuna hispaania keeles tahendab kaka sama mis eesti keeles, jarv on nende jaoks aga ajalooliselt pyha.
Kui juba keeltest juttu tuli — Peruus on 3 ametlikku keelt. Kuigi enamasti kasutatakse hispaania keelt, milles saadakse ka haridus alates 1 klassist, on kasutusel endiselt ka 2 enim levinud keelt Inkade impeeriumis — juba nimetatud Quechua ja Aymara. Raskemini ligipaasetavates piirkondades nagu korgmaed ja saared naiteks, hispaania keelt enim kui tervitused ei moisteta.
Uroslaste juurest soitsime juba kaugemale, 3,5 tunnise mootorpaadisoidu kaugusel asuvale Amantani saarele, kus yhes saarel asuvast 4st kylast meile ka oobimine organiseeriti. Aga mitte ainult. Saarerahvas kasutas vaikese turistigrupi saabumist oma huvides ka ara — parast seda kui meid oli peredesse laiali jagatud, ja koht kohalikku ylilihtsat kuid toitvat rooga tais soodetud, korraldati kylavaljakul jalgpallimatsh. Olin yks kolmest turistist, kes valjakutsele vastas. Peale esimest spurti vastase varava alla tuletas organism mulle meelde, et see koik toimub 3900 meetri korgusel. Igatahes oma elu kiirmaid liigutusi ma seal ei teinud. Kogu mang meenutas sellist tosist anaeroobset treeningut.
Kui turistidele oli koht katte naidatud (saime pahe muidugi — kogu louna ameerika on ju yks suur jalgpallimaa) jatkasid kohalikud omavahel, ainult et pimedas, kuna vahepal loojus paike. Mina suutsin fikseerida palli oletatavat asukohta teatud hilistumisega, kohalikke see aga ei hairinud. See poolnud veel koik. Hiljem toodi meile tuppa, kus ma oma hingamist pyydsin taastada, hunnik kohalikke rahvariideid ja anti kehakeelega marku oma euroriided korralike vastu valja vahetada. Nimelt oli kylarahvas otsustanud peo korraldada. Ise ytlesid “disko”, tegelikult aga mangis kylahoone nurgas kohalik “band” rahvapillidel ja tantsiti rahvatantsu. Viimase sammud olid niivord lihtsad, et ka meil Yllega onnestus kohalikke naisi keerutada — kylamehed ainult vaatasid pealt. Jai mulje, et see oligi kohalik naiste salaplaan, kuidas ise yks korralik tants teha (enda mehed eelistavad ju pimejalkat) ja vahepeal tantsuporandal koperdavate gringode yle naerda. Kui koik see kokku oli meid ara vasitanud, suundusime taskulambi abiga oma kodumaja ostima, mis kohalike abiga ka onnestus. Enne meile eraldatud 2. korruse “kylalistetoas” magamajaamist jalgimsime mone aja veel piisavalt suurte porandapragude vahelt alumisel korrusel toimuvat pereelu.
Nagu voibolla juba aimasite — saarel puudub elekter. Paljukiidetud Fujimori (eelmine Peruu president, Juulis Toledo-nimelise noor(!!!)mehe vastu valja vahetatud) valitsus joudis Amantanil tapselt niikaugele, et tanavavalgustuse postid ilutsevad tanavatel, kaablid on ka, aga mida pole on tootav generaator. Nii juba mitu aastat. Aga kohalikku “manjana”-kultuuri arvestades pole see mingi ime. Selle sona algne tahendus on hisp. keeles homme aga aegade jooksul on tahendus muutunud — see tahendab igasugust tulevikku alatest homsest, enamasti siiski marksa hiljemat kui homset…
Jargimisel hommikul votsime ette Amantani lahedal asuva (pool tundi paadisoitu) Taquile saare, kus ka pole elektrit ja elu kulgeb enam vahem samas rytmis kui monisada aastat tagasi. Siiski suutsid selle saare mehed meid eriliselt yllatada. Olime kyll juba teadlikud seal kantavatest eriti kirevatest rahvariietest ja sellest, et meestel on nad veel uhkemad kui naistel aga … seda et mehed ise neist enamuse koovad-heegeldavad-omblevad… Meist enamus on ju ise ka kunagi tooopetuse tunnis mingi pajalapi heegeldamisega hakkama saanud aga siiski…. Tegelikult ei suutnud ma kyll tosiseks jaada kui yhe kylatanava nurga tagant meile 3 minuvanust (ehk minu arvates noort) kylameest omavahel juttu ajades vastu tulid, koigil kudumisvardad kaes, ja sormed liikusid nagu meie vanaemadel. Hiljem kylavaljakul kohtasime neid veel hulgi. Ja ei yhtki kuduvat-heegeldavat naist! Ornema soo esindajaid nagime vaid villa ketramas ja niisama ringi kondimas. Hiljem kuulsime, et mees naist enne votta ei saa, kui viimasele 15 seelikut (sellised kleidi mootu) on kudunud, mille siis kyla autoriteedid koos yle vaatavad.
Kohalikest tavadest veel niipalju, et kuigi kohalikud on koik “ametlikult” kristlased, on alles paljud Inkade ja ka varemast ajast parit rituaalid, mida tihedalt ka harrastatakes. Enamus kyladel on kuskil lahedase mae tipul “pyha” koht, tavaliselt vana Inkade hoone varemed, kus ka vanu jumalaid kummardatakse. Enamasti korraldatakse seal riitusi pollumajandusliku saagi huvides maa-emale igasuguste annetuste naol (kokalehed ja alkohol). Konkistadooride poolt peale surutud kristlus on rahva poolt kyll eriliste probleemideta omaks voetud kuid vaid endiste uskumuste korvale. Varem Inkade poolt toimetatud ohvririitustest on siiski jarel vaid vari — uute hoonete vundamentide alla maetakse siinmail kuivatataud laamapoeg (oaek!), ikka selleks et maja hasti pysiks…
Peale Titicaca saari sai jargmiseks eesmargiks endine Inkade pealinn Cusco (Qosqo kohalikus keeles), mille lahedal asub ilmselt koikidele teada salaparane iidne linn Machu Picchu. Cuscosse joudmiseks otsustasime viimane kord oobussi kasutada ja kuna viimased malestused neist olid kyll huvitavad aga mitte korduvat huvi soodustavad — maksime seekord korraliku bussi tarvis pisut rohkem. Aga ikka ilmselt mitte piisavalt. Nimelt ei onnestunud meil ikkagi probleemideta sihtkohta jouda. Aga jarjekorras, Istusime vasakul akna all, kust olin juba ligi tund aega lounapoolkera tahistaevast imetlenud ja meile vooraid tahtkujusid maarata pyydnud, kui yhes jarjekordses magitee kurvis kaks suurt autoratast meie bussist vasakult ilusti moodusid ja otse kuristikku porutasid… Omaparane vaatepilt oli joudnud mind just Orioni voo imetlemisest yles aratada, kui meie bussi tagumine vasak nurk vastu teed raksatas — nii saingi teada, et meist korrektselt moodasoidu sooritanud rattad olid meie bussi omad. Bussijuht oli onneks proff — peatas magiteel ilma yhe tagumise rattapaarita bussi umbes kolmekymne meetriga ja mis veel olulisem — tee peal, mitte “kraavis” (ehk kuristikus), Siis kysis sohver reisijatelt taskulampi laenuks, millega mindi rattaid otsima, mis olid juba muidugi kuskile madalamatele kyladele annetatud… Onneks oli (ilmselt juhi kogemus varasemast jalle) bussil kaasas 2 sobivat ratast, millega me paaritunnise hilinemisega siiski Cuscosse joudsime.
Siit juba Peruu “kohustuslikku programmi” kuuluv Matchu Picchu, rafting Urumamba joel ja seejarel reis tagasi koju…
Delfi Ville ja Ylle
