Ja nyyd case study: Viimane kord kirjutasme Nasca st (500m yle merepinna), ohtul laksime bussi, mis toi meid hommikuks Arequipasse (2325m), lounal sealt edasi kohe Colca kanjoni suunas, mis asub 3300m korgusel, seejuures viis tee sinna yle platoo, mis oli… 4800 m yle merepinna, Huhh. 24 tunni jooksul tousime seega 4300m korraga . Kurat, kasi hakkas varisema praegu, kui seda kirjutasin… Ville (mina) vana jobu unustas taielikult oma NL aegse magimatka jargu (numbrit ei maleta - niikuinii tuleks see nyyd ara votta). Mis siis toimus: pikalt ei taha kirjeldada — akki moni lugeja allub liiga kergesti sugessioonile… lyhidalt: toeline lihasuretamine — oma kehas olla kyll ei tahtnud- vahepeal oligi tunne, et oleks kuskil lumevaljal (mille vahelt buss max korgustel ka labi laveeris). Ville paha vaim kontsentreerus hiljem yhte kilekotti, yllel laks niisama yle…aga ainult yheks ohtuks…jalgi nautis ta veel 2 paeva… Meie hingi aitas kehas hoida muide vaga edukalt jook koka lehtedest mate’ de coca. Me isegi narisime neid lehti.. aitas kyll. Korvalmoju — nagime molemad mitu ood toelisi action-unenagusid (tavaliselt naeme seebikaid:-) ) Ylle ajas oma rohelise Golfiga Tallinnas bussipeatustes meelega massiliselt inimesi alla, Ville pidas relvastatud voitlust koletistega, kellest yks oli sober Kaupo Pastak (ML finatsdirektor, mõjutab ka Delfi elu — toim.)
Muidu oli Colca kanjon toesti voimas. Votsime seal 2-paevase “trekkingu” (vaadake jalle sonaraamatut, veel parem, hoidke seda kogu aeg korval, ja kandke kaasas ka alati ja hoidke seda valmis paremas kaes kui meiega kohtuma peaksite voi oppige pahe). Tegelikult polnud see mingi jalutuskaik… Alguses 3 tundi laskumist kanjoni pohja (3300 m pealt 2000 m peale), raja kalle 35 kraadi, ja pidevalt! Onneks olime oma suured seljakotid jatnud yles kylla… All ootas meid magiallikatest toidetav oaas koos paari inimese ja bangalotega, elektrit polnud aga… ujumisbassein oli ! Sealt votsime veel raja 3 tundi (jalle 35 kraadi) yles paari magikylla (kanjoni teisele “kaldale”) ja tagasi 2 t ja ikka needsamad 35 kraadi. Ahjaa, Ylle kustus ka vahepeal ja veeres poole tee pealt oaasi tagasi. Ville ja Efraim (kiid) tegid trenni lopuni. Peale monusat ood oaasis (teatavate tegemata jaanud aklimati jaaknahtudega) arkasime 5.30 ja tousme 3,5 tunniga (jalle need neetud 35 kraadi) tagasi meie “base campi” (noh, mis on paremas kaes valmis?) Cabanaconde kylla. Teel nagime looduskaitse alla olevaid Kondoreid (parem kasi!) lausa 7 l korral, yhte isegi vaid ca 30 meetri pealt… Miks nii roomus — sest osad turistid ei nae MITTE YHELGI KORRAL!
Tagasiteel kanjonist Arequipasse labisime mitu magikyla, yhes tahistati kohaliku kooli aastapaeva ja piinati noori vormiriide, rivi ja taktisammuga (ohh neid ammuseid aegu…), teises kylas valitses pohmell - eelmine ohtu oli toimunud meie poolt identifitseerimatu pidu, kui meie sinna joudsime oli kohalik rahvas kolmeks jagunenud: kel veel tuurid sees (kokalehed?, cicha- maisiolu?) tantsisid ja laulsid, pohmas mehed votsid atribuutikat maha (hunnik lippe ja pikki lipuvardaid), ontlikumad naised vaatasid koike seda pealt…. Ahjaa, neljanda demograafilise grupi moodustas paparazzi Jehe, kes pahaaimamatuid kohalikke oma teleobjektiiviga sihtis…
Arequipas votsime yhe armsa Hosteli, kus tana hommikusooki suure (40 cm) papakoiga tuli jagada: ta elab seal puuris… valjus sealt meid nahes, ronis puud mooda alla, kondis mooda maad minu jalani, kasutas viimast “purdena”, hyppas kaevarrele (nagu varblaseonu onu remuse muinasjutus) ja sea asuski sooma…varieerides variante suvalises jarjekorras: a) otse minu taldrikust b) pyydes ennetada minu kahvli otsas oleva toidu teekonda taldrikult minu suuni (onnestumise protsent oli ca 30) c) toidupuru minu syles… Loll ta igatahes ei olnud - kui teda ignoreerisin voi toukasin siis karjus mu peale ja ahvardas (ajas suled turri), vahel ka hammustas (mitte veriselt). Igatahes — lobus hommikusook oli.
Siin (ikka Arequipa), kaisime ka yhes vinges nunnakloostris, mis nagu polnudki klooster. Nimelt kuskil 1400 paiku asutas yks ettevotlik naine selle “ettevotte”, kuhu paasesid vaid rikaste peretytred. Kirjade jargi vagadeks nunnadeks… Ca 200 aastat hiljem avastas aga rutiinne Vatikani kontrolor (audiitor?), et igal nunnal seal kloostris on ca 6 musta orja (???), kloostrit kylastavad systemaatiliselt kohalikud bandid (orkestrid) jne. Paavst lopetas selle jama kiiresti ara, muutis orjad ka nunnadeks (ikka naised vist ainult)… Nyyd on see lahe ehitis (ca 20 000 ruutmeetrit — ehk linnaosa tegelikult) suuremas osas turistidele avatud ka… Nunnad kypsetavad kypsiseid kohviku tarbeks ja unistavad kaugest minevikust voibolla…
Ohtul istume oobussi (nighthbus), mis viib meid hommikuks Puno linna, see Titicaca kaldal juba.
Delfi Ville & Ylle
Rubriik: opetlik
1. teleobjektiiv on “must” (kohustuslik). Onneks vaatamata kohklustele
vedasin kaasa. Ilma selleta oleks mind a) kohalike modellide poolt ara neetud b) kividega surnuks
loobitud c) kaamerast vagivaldselt vabastatud
2. vasak kasivars silmade ette (nagu mommi aabitsas) ja kordame koos:
aklimat on vajalik selleks et…Noh, tuli meelde?
