Üllatuslikult avanes Pariisis õhtuse linnajalutuskaigu võimalus, mida me muidugi kasutamata ei jätnud. Eiffel säras ja Seine voolas, metroo haises endiselt. Sic! temperatuur oli kell 11 õhtul ca 30-35 kraadi , kahjuks ka hotellitoas.
9 tundi Atlantasse ja sealt veel 6 tundi Limani kulus ka kiirelt. Lima tervitas meid 15 kraadiga, ühelt teiselt poolkeralt ja pealinnast tuntud udu ning pimedusega. Õnneks olime selleks valmis. Takso lennujaamast hotelli peatus hotelli (hosteli õigemini) ees nii, et autost võis otse fuajeesse astuda.
Kõigepealt sunniti meid autos ootama, kuni autojuht pagasi turvaliselt hotelli toimetas, seejärel paluti meid just ainult hotelliukse kohal avatud autouksest väljuda. Sellised turvameetmed tundusid küll ülepingutatud, aga kes teab, oli siiski südaöö Lõuna-Ameerikas…
Hommikul suundusime pärast külma dušši hotellitoas (meile küll kinnitati, et 3 minutit pärast kuumavee kraani avamist tuleb sealt ka nimetatud vett, meie seda ei tuvastanud) läbi haisva Lima (mille nime on vist küll vanad eestlased pannud — tänavad olid libedad, millest, ei tea) bussijaama, õigemini jaamadesse, sest neid on seal igal bussifirmal mitu tükki. Meie õnneks oli juba teine jaam see oige — ja meie reis Limast välja algaski.
Nüüd olemegi ühes nimetatud väikelinna Pisco internetikohvikus: ilma täpitähtedeta, tund 2 dollarit.
Homme sõidame väikesele paadituurile merelõvisid ja flamingosid vaatame, pärast seda Nascasse Cessnaga iidseid jooniseid kaema. Tee peal jõuame ka liivaluitesurfi proovida (lumelaud+liivaluide+meie+hea kujutlusvoime=surfing).
