Teoorjust tähistaval viinakuul toodeti kärakat talupoja kartulist

Oktoobri ehk rahvakeeles viinakuu tähendust ja tähtsust on eestlaste jaoks kõige lihtsam välja lugeda selle rahvapärasest nimetusest. Nimi viinakuu pärineb saksa keelest ning viitab sellele, et oktoobris hakkasid talumehed üksteise järel mõisa ees oma abiteokohust täitma ning viinaajamise tarbeks kartulit mõisatesse vedama. Viina tootmine kestis mihklipäevast jüripäevani.

18. sajandil destilleeriti viina enamasti kaks korda. Kohalikes kõrtsides müüdav viin oli 50º kangune Peenemad „saksaviinad“ valmistati puhastatud lihtviinast, kuhu oli lisatud matseaineid, mett või suhkrut. Likööre sel ajal veel ei tuntud, kuid peenemaid napse nimetati tõmmatud viinaks, köömneviinaks või ka aqua vitae’ks.

Kuidas talumeeste kartulist viina valmistati?

• Kartul puhastati, sorteeriti, purustati, segati seejärel veega ning soojendati, et soodustada tärklise käärimist suhkruks. 
• Lisati kuum vesi, mis algatas käärimisprotsessi, mis lõppes niipea, kui alkoholi kogus tõusis üle teatud piiri või kui suhkur sai otsa. 
• Saadus destilleeriti, mille tulemusel saadi etanool, mida doseeriti veega segades vastavasse kangusastmesse.

Arvatakse, et 18. sajandi lõpus toodeti Eestimaal juba 1,4-1,6 miljonit pange (1 pang = 12,2 liitrit) viina, mis liitritesse arvestatult teeb 17-20 mln liitrit viina.

19. sajandi algusest muutus viin pidevalt paremaks. Oma panuse selleks andis ka Tartu Ülikooli esimene rektori Georg Friedrich Parrot, kes teatas 1801. aastal piirituse täieliku destilleerimise leiutamisest. 

Esimene aurujõul töötav destillaator rajati juba 1817. aastal maamõõtja ja mõisarentniku Andreas Lamberti projekti järgi Raadi mõisa juurde. Seal saadi 1850. aastal Eestis esmaskordselt ka puhast piiritust. 

Eesti viinakultuur on pika ajalooga – tänu sellele on siin toodetud viinad maailma kõige kvaliteetsemate seas.