Jõuluvana — no kes siis veel? Ikka see kõige võimsam, suurem, tüsedam, positsioonikam, isalikum ja võimuahnem. Või ehk peaks Savisaart hoopis Näärivanaks nimetama, sest Nõukogude ajal olid jõulud ju teadupärast keelatud… Vahet pole. Heal lapsel mitu nime. Peaasi, et räägitakse.

Jõulutuled — ei, need ei ole mitte linnapildis kõlkuvad ja vaevu-vaevu värelevad lambipirnidega traadijupid, vaid hoopis Tallinna linnavalitsuse kontoriruumides hilisel õhtutunnil toksiva kommentaatori ekraanihelenduses hõõguvad silmad. Erinevalt teistest inimestest ei vahi ta mitte porri, vaid Delfit.

Jõulupuu(d) — valimised pole enam kaugel ja kunagi vaestele jagatud kartulid ja küttepuud on ammuilma otsa saanud ja vaesed ikka veel vaesed. Oh imet. "Isake" võiks nüüd ometi heameelt teha ja jõulupuid jagada. Hädapärast kõlbab tulehakatuseks muidugi ka too jõuluraamat, mida laupäeval Raekojas presenteerima hakatakse. Või mõni linnavolikogu protokoll.

Päkapikud — Jõuluvana usinad väikesed abilised töötavad ööpäevaringselt, et vaigistada kurje härjapõlvlasi (loe: Reformierakond ja teised). Tööjaotus: rohelises kostüümis päkapikud kantseldavad lihtrahvast, valge krae ja lipsuga seltskond tegutseb deemonitega, kes valdavad kirjasõna ja telepilti. Kõik head lapsed saavad kiita ja halvad noomida. 

Põhjapõdrad — kuna Rudolf-Punanina kappas lõppeva aasta algul purjus peaga vastu posti ning astus ametist tagasi, siis pole tallinlane juba pikka saanud aega normaalselt trammiga sõita. Paraku asuvad uued loomad alles Hispaanias, kuid saabuvad veidi enne pühi kodumaale.

Jõulumuinasjutt — kogu see sürreaalsus, mis Eesti pealinnas aset leiab.