“Ilus film, mind puudutas see rohkem kui “Mandariinid”. Leidsin end mitu korda pisarais, mulle meeldis,” teatab Tarmo Urb siiralt. “Siin kattusid ka mingid asjad meie perekonnaga ja mu isikliku saatusega — ka mind on niimoodi ära viidud, taga aetud ja meie perekond on kaotanud paljusid. See oli selline aeg, mis on meile tähtis ja see film oli väga hästi tehtud,” analüüsib Tarmo ja lisab, et “Vehklejas” on väga hea peategelane ja kuigi kohati on tunda, et eestikeelne tekst on hoopis soomlase kirjutatud, siis maailmamastaabis see ei loe.

Ka Toomasel jagub vaid kiidusõnu, talle meeldis nii tundlik režissööri- kui väga hea näitlejatöö. “Hea oli vaadata tuttavaid kohti nagu Haapsalu ja Estonia kontserdisaal. Paralleelid meie perekonnaga on päris ilmsed: minu tädi Tiiu oli sunnitud minema Venemaale, sest ta oli jäänud vaeslapseks Teise Maailmasõja ajal (vanaema saadeti Siberisse ja isa suri metsas) ja selleks, et varjata oma identiteeti, pidi ta minema Peterburgi, kus sai kehalise kasvatuse õpetaja hariduse. Hiljem oli ta elupõline kehalise kasvatuse õpetaja Porkuni kurtide koolis,” meenutab Toomas.

Toomas Urbil on hea meel, et need teemad on lõpuks tõusnud kogu maailma tähelepanu keskpunkti: “Millegipärast on seda ammusest ajast väga hoolikult varjatud ja kinni mätsida püütud, aga tänases päevas on Eesti ja ka Euroopa kino hakanud rääkima asjadest, mis on kriminaalses mõttes aegunud, aga inimsusevastased kuriteod minu teada ei aegu iialgi. See on kindlasti üks film, mis räägib inimsusevastastest kuritegudest ja roimadest, mida meie Eesti ja teiste väikeste rahvuste suhtes sooritati.”

Kuldgloobuste nominatsioon tuli Toomase arvates täiesti õigustatult ja ta usub, et selle taga peitub kaks peamist põhjust — esiteks näitab järjekordne Kuldgloobuste külastus seda, et Eesti filmitegijate tase on väga kõrge ja teiseks, Eesti on väga aktiivne osaline positiivsetes protsessides maailmas, õige poole peal. "Ma usun, et see on kindlasti miski, mis tagab meile meie sõprade usalduse," sõnab ta veendunult.