Taimetoitlaste kritiseerimise tagamaad: aastatepikkusele lihakultuurile on ilmunud vaenlane meie turvalises maailmas

Tänapäeva kiirelt arenevas maailmas laienevad peale tehnika ääretute võimaluste ka inimeste mõtteviisid ja arvamused, kas siis kellegi arvates äärmustesse või vastupidi. Me näime kartvat neid nn laienemisi ehk teisisõnu, võõra tungimist meie turvalisse kilbistatud maailma. Üheks heaks näiteks on taimetoitlus.

Me elame maailmas, kus kõik on pidevas muutuses. Kõik. Vanasse kinni jääda ja sellest kümne küünega kinni hoida nagu pelgupaika otsiv loom, on üha raskem. See ei ole samas sugugi halb, sest vana on meile juba teada, see on turvaline. Hetkel aina populaarsust koguv taimetoitlus ehk teisisõnu veganlus lükkab inimeste ehitatud mõttemallide piire ning hirmutab meid, see tõstab meis üles hirmu UUE ees. Aastatepikkusele lihakultuurile on ilmunud vaenlane, vaenlane meie turvalises maailmas. See ei tähenda nüüd muidugi nagu oleksid paadunud lihasööjate argumendid kehtetud. Tervis on oluline, heaolu on oluline, on inimesi, kes usuvad, et meie organism vajab liha ja taimetoitlus neile ei sobigi. Nad ei suuda võib-olla mõeldagi taimede osakaalust kui ainukesest nende elus. See on täiesti okei. See on nende elu, nende valikud. On inimesi, kes on aastaid uskunud taimse toidu jõudu ja väkke, kellel pole mingi probleem see enda toidulauast kõrvaldada. Nad ei suuda mõelda loomadest kui enda toiduna. Ka see on okei. Nende elu ohjad on nende käes, nende valikud nende teha. Miks langeme siis aga ikkagi mõlema osapoole kritiseerimise ja mahategemise tsooni?
Taimetoitlased tembeldavad lihasööjaid raipesööjateks ja lihasööjad või siis nn tavatoitlased sõimavad taimetoitlasi murusööjateks. Juba see mõiste ''tavatoitlane'' tõstatab küsimuse, et mida peame siin kohal ''tavaliseks toiduks''? On see see, mida oleme aastakümneid meie esivanemate eeskujul söönud, mõtlemata isegi miks? Selle nurga alt vaadates tundub justkui täiesti loomulik, et sellest piirist kõrvalekaldujaid kutsutakse hulludeks või imelikeks. Miks? Sest nad valisid teise tee erinevalt meie mõistuses sissetammutud radadest, aastatepikkusest korrutamisest, mis on ''normaalne'' ja ''turvaline''. Meie hoolega kootud mõttemustrid saavad meile turviseks ja väravahoidjaiks ning uued ideed ja võimalikud uuendused meie vaenlaseiks. On täiesti normaalne, et inimesed kardavad UUT. Uus on kummaline, müstiline, see kätkeb endas teid, mida keegi pole veel tallunud, mida eriti just SINU meel pole tallunud. Niisiis me ründame seda, ründame kogu oma jõuga, pigistame viimse kui jõuraasu endast välja, et kaitsta enda turvalist maailma koos meie loodud mõttemustritega. Seega pole midagi imestada, et taimetoitlaste eluviis ja toitumine tekitab lihasööjates ärevust. Aastaid pähetambitud dogmad nagu ''liha on organismile vaja'', ''ilma lihata ei saa'', ''me oleme loodud liha sööma'' jne tärkavad taas elule ja asuvad ennast kaitsma. Me kohe ei taha uut sisse lasta. Anda talle kasvõi natuke mänguruumi meie peas, vaadata, kuidas reageerime. Samamoodi võib ka taimetoitlastel kujuneda välja kinnisideed, kivisse raiutud veendumused, et ainult taimne toit ongi see ainuõige. Neist omakorda saavad võitlejad kõige vastu, mis puudutab liha või on seotud sõnaga ''liha''. Mina usun, et pole õiget ega valet. Igal inimesel on oma elu oma tõdede ja uskumustega. Meil kõigil on õigus elada siin maailmas peaaegu nii, kuidas hing ihkab, kuniks see ei tekita massiivset kahju meid ümbritsevale. Üksteisega arvestamine ning tunnistamine, et me kõik olemegi erinevad on teineteise mõistmise aluseks. Kumb on siis õige, taime-või lihatoitlus? Sellele ei peagi vastust veel teadma! On inimesi, kellele sobib taimetoitlus suurepäraselt, on alati sobinud ja on inimesi, kellele see üldse meelt mööda ei ole ja tervisele ka hästi ei mõju. See on aga TÄIESTI okei. Meie organismid ja meeled on erinevad, oleme isiksustena ainulaadsed. Austagem neid erinevusi kõiges ning kõigis meie ümber!