Reet Linna: Püüan endale „kõrva tagant“ meelde tuletada, et ei pea sekkuma oma laste ellu, kui pole eriolukord

„Esimesest abielust ämm oli natuke teisest puust. Vaat see kanaema tüüp, kes kartis nagu minagi natuke liiga palju, kas poiss leiab ja valib omale selle õige. Vaat tema võis olla kiuslik minuga ka. Ta ei olnud halb inimene, aga selline valitseja proua: minu poeg ja mina tean kõige paremini, mis talle hea on. Tuleb õppida oma lastest lahti laskma, kui nad oma pere­konnaelu peale kasvavad," tõdeb pool sajandit laulja ja teletegijana hinnas püsiv Reet Linna (74).

Sinu menuka elulooraamatu „Paljugi võiks öelda veel“ saime kahasse valmis kümme suve tagasi. Pikk aeg. Milliseid sündmusi vahepeal juurde elatud elupeatükkidest kõige olulisemaks pead?

Väga pikk aeg tegelikult. Suures maailma plaanis mitte teab mis, aga minu elus väga. Kümme aastat vanemaks ja targemaks. Enda meelest olen muutunud oluliselt enesekindlamaks, otsustusvõimelisemaks, ma ei lähe iga asja pärast närvi. Ei võta vastu iga tööd, mis pakutakse. Arvan, et ma oskan nüüd juba valikuid teha. Sündmustest rääkides on loomulikult väga tore, et ka minu tütar Hanna-Stina abiellus. Ja lõpuks on ka temal üks väga tore rõõmsameelne, ühise perenimega pere, kus lisaks kaheksateistkümnesele Kasparile kasvab ka nelja-aastane väikevend Jon Marten. Ja siis veel üks väike lapselaps – poeg Roberti kaheseks saanud poeg Albert.

Sinu selle suve seni kõige ilusam hetk, eriti õnnelik päev?

Mina olen niisugune tobu (naerab), kes oskab enam-vähem iga päev elust rõõmu tunda. Praegugi siin rääkides oma kodu õues päikese käes. Olen nautinud selle suve päikest oma aias nii palju kui võimalik.