“Mõned asjad, mis mind ühiskondlikus plaanis vaevavad, on vaja ära teha,” tõdeb ta ajakirjale Anne & Stiil. “Tahan lõpuni minna raierahu kehtestamisega lindude pesitsus­ajal. Kuidas aga "tõlkida" elementaarseid asju inimestele, kes isegi taipavad, aga ometi mööda vaatavad? Põldude mürgitamine on samuti jube. Kord õhtul ma ei suutnud hingatagi enam, jälemagus hais levis õhus nagu kleepekas... kloorilehk. Ahmisin õhku läbi kampsunikäise ja jooksin tuppa, hingamata nagu vähegi sain."

Siiri arvab, et mahepõllumajandus võiks olla Eesti tulevik: "Oleme väikeriik, võiksime seda endale lubada ja olla maailmas esirindlased, targalt ja tarmukalt. Mul on kahju noist inimesist, kes müünud maha esivanemate maakodud ja aialapid – tagasi neid juba nii lihtsalt ei osta!"

Ent teemasid, mis Eestis viltu, on tema meelest rohkemgi. "Kas või päästetöötajad, kes oma niru palga ja haledate võimalustega on riigi poolt nagu nurka surutud. Nad ei tohi streikida ja minu teada ei taga riik neile ka elukindlustust. Ja allpool vaesuspiiri elavad lapsed, keda meil pole vähe... Riigi toimimise probleem ongi selles, et iga muudatus võtab pikalt aega, enne kui käivitub tõsiselt. Aga need lapsed meie kõrval vajavad tähelepanu iga päev," seletab Sisask. "Elatakse ju vaid kord, ja see ongi riigil ainumas võimalus lapsele toeks olla. See mööda lasta on sama hea mis öelda “meil polegi sind vaja”. Paljud lapsed end just nii tunnevadki – äratõugatuna.”