KROONIKA INTERVJUU | Priit Pajusaar on välismaise žürii kaasamisest täielikus vaimustuses: see peaks juba eelvoorudes nii olema, Eesti konnatiik tuleb välja jätta!
Sandra Nurmsalu müstilises esituses rahvast lummanud "Soovide puu" autor Priit Pajusaar tõdes pärast võitja selgumist Kroonikale antud emotsionaalses intervjuus, et ta on säärast võistlustuld juba nii mitmel korral kogenud, et teab suurepäraselt, et enamikul kordadest võita ei saa. Seetõttu pole ta sugugi pettunud, vaid hoopis tänulik äärmiselt vahva show eest, mis tema hinnangul 100-protsendiliselt õnnestus.
“Kogu see fiiling ja korraldus — väga kift! Publik, artistid, produtsendid, heliloojad, kõik on õnnelikud ja keegi pole kade Victori, Stigi, Fredi ja Vallo peale (“Stormi” tiim Victor Crone, Stig Rästa, Fred Krieger ja Vallo Kikas toim.), sest see oleks lollus. Eestit esindab äärmiselt väärikas lugu, ma olen maru õnnelik. Kõik arukad ja mõtlevad inimesed, kes said 12 artisti hulgas võistelda, peaksid tundma ent äravalitult ja tänulikult. Ja kes ei tunne seda, mul on neist kahju!” tõdes Pajusaar ning lisas, et teda ei häirinud saate juures miski, isegi mitte asjaolu, et see tohutult pikaks venis. Vastupidi, tema hinnangul võiks see äge saade kesta lausa 8 tundi jutti: “See on tore klannipidu omamoodi valitud inimestele. Mulle väga meeldib. Ja ma arvan, et kõik, kes siin täna viibisid ja publik, kes kodus vaatasid ja osavõtjad pikka viha ei pea selle üle, et võitis Rootsi artist.”
Lisaks lavashow’le meeldis Pajusaarele Eesti Laulu uudses korralduses ka välismaise žürii kaasamine — ta on selles suisa vaimustuses: “See oli 100% õige ja ainuvõimalik mõte! See peaks juba eelvoorudes nii olema ja seda väga lihtsal põhjusel: me kõik selles sfääris tunneme omavahel, kõigil on mingi asi ajada, kõik on mingil hetkel kas Eesti laulul või Eurovisioonil üksteisel vaiba alt tõmmanud, keegi on kellegi armuke, keegi on kellegi endine artist… Kui me tahame, et züriilt tuleks adekvaatne vastus, siis tuleb eelarvamused ja kogu see Eesti konnatiik välja jätta. See on ainuõige variant. Minul oli omal ajal väga positiivne kogemus välismaise žüriiga, kui me 1996.aastal “Kaelakee häälega” läksime Euroopasse ja saime kõrge viienda koha. Me olime outsiderid, me olime mitte keegi. Ma tänase päevani tänan Jüri Pihelit, kes tol hetkel suutis suhteliselt meie vaba Eesti vabariigi algaegadel välismaise žürii osalemise ära korraldada!”
