INTERVJUU: Ropp korruptsioon, vaesus ja tume tulevik ehk Eesti ärimees räägib elust Ukrainas: rahvas ütleb, et Eurovision on pidu katku ajal

 (206)

Toomas Hirve Kiievis
Toomas Hirve KiievisFoto: Karli Saul

Ukrainas elav Eesti ärimees Toomas Hirve räägib kohalikust olust ja valgustab Eurovisioni korralduse telgitaguseid.

Delfi ja Eesti Päevalehe Eurovisioni tiim saab Hirvega jutuajamiseks kokku baaris, mis oli omal ajal üheks Ukrainas tegutsevate eestlaste kohtumispaigaks. Hirve sõnul oli kaheksa aastat tagasi, kui tema Kiievis ettevõtlusega alustas, seal 60 eestlastest ärimeest laua ümber – nüüd olla alles vaid 4-5, tema sealhulgas. “Kõik on omad ärid siin kinni pannud ja ära läinud. Kõige suurem minek oli siis, kui oli revolutsioon. Peale seda oli mõni aeg stabiiline, aga siiski oli ärikeskkond juba halvaks muutunud, inimeste tulud olid palju kahanenud,” räägib Hirve. Tema sõnul on Ukraina elanike arv ärilises mõttes eksitav, sest 40-miljonilisest elanikkonnast on ostujõulisi vaid 3-5% ja seegi on Kiievisse koondnud. “Arvatakse, et meeletu turg ja võimalus teenida, aga ma ei tea ühtegi eestlast, kes oleks siit rikkalt ära läinud,” tõdeb ta.

Isegi need, kes on jäänud kohapeale toimetama, teevad seda tema sõnul sellepärast, et Ukrainas ei saa jätta äri kohalike juhtida: “Muidu aasta või poole pärast sul seda äri lihtsalt enam ei ole!” on Hirve otsekohene. Ometi oli siin kunagi äriajamise plaan siiski perspektiivikas: “Enne revolutsiooni ehk umbes 2009 kuni 2013 oli asjal mõtet. Korruptsioon oli siis ka, aga olid selged mängureeglid. Tekkis ostujõuline keskklass, aga peale euromaidani keskklass haihtus,” räägib kohalik ärimees. Nüüd on tema sõnul alles vaid ülirikkad, kes “toituvad” riigieelarvest – kuuldavasti ei ole Ukrainas keegi ise suurt äri üles ehitanud ning tavaliselt poogitakse ennast ikka riigieelarve külge, et sealt suuri summasid välja pumbata. “See ongi nende mõistes äri. Mõttemaailm on hoopis teine, ei lange kokku ühegi eurooplasega. Välismaalasi ei lasta ka asjadele eriti ligi – sul peab olema kodustatud ukrainlane, kelle kaudu tegutseda ja kes ajab kohalikega asju,“ räägib Hirve.

Seotud lood:

Kodustatud ukranlase paketti kuulub muuhulgas ka see, et see inimene teab, kellele ja mis hetkel altkäemaksu pakkuda. “Jah, see on kohaliku inimese tegevus, sest välismaalastelt nad ei võta. Oleme teinud eksperimendi: pakkusime, et maksame ametlikult maksud ära ja nad saavad ametliku tulu. Sellepeale öeldakse, et ei me ei taha midagi, aga samas äri lihtsalt ei liigu. Kui ei ole oma kodustatud ukrainlast, kes su äri kuskil läbi lükkab, siis ei ole praktiliselt võimalik äri ajada,“ kirjeldab Hirve.

Loe veel

Kohalikku mentaliteeti näitavat Kiievis selgelt liikluskultuur: valge Lexus jääb järsku keset ühe tihedama liiklusega ristmikku seisma, täitsa keset teed, paneb ohutuled peale ja autost lahkuv naine lukustab uksed ja hakkab lahkuma. Kõrvalrajad on täis pargitud, tema taga on rida teisi autosid. „Kui läksin küsima, mis toimub, vastas naine, et tal on vaja poodi minna. S-klassi mersu on istumise all, aga parkimise eest ei raatsita maksta. Nad ei sõida kunagi tasulisse parklasse, vaid panevad tänavale peatumiskeelu märgi alla, kuna politsei ei julge neid puudutada,“ räägib Hirve.

Riik kiratseb, korruptsioon lokkab

Elu Ukrainas on inimestel läinud üleüldse tunduvalt raskemaks, tõdeb Hirve. Hiljuti tõsteti küll miinimumpalgka, kuid kuna tulud ettevõtjatel ei ole suurenenud, tähendab see reaalsuses, et palju inimesi tuleb hoopis lahti lasta. „Mina näiteks olen sunnitud 40% oma töötajatest koondama. Poole kohaga neid tööle ka jätta ei saa, ikka pead miinimumi välja maksma. Riiki see ei huvita, pigem tuleb mingi hetk sisse ja hakkab trahvima ettevõtjat, et miks ta koondab inimesi. Praegu käib väikeste ja keskmiste suurustega ettevõtete täielik väljasuretamine. Aga ka riigitöötajaid hakatakse koondama, kuna eelarves ei ole nii palju raha, et kõigi palku tõsta. Nad on ise endale viitsütikuga pommi sisse pannud,” nendib Hirve.

Tüüpiline ettevõtlus toimivat siin sedasi, et iga kuue kuu tagant tehakse uus firma, et eelmise jamade ja võlgade eest enam mitte vastutada. Hirve ise on enda sõnul üks pikema ajalooga ettevõtteid, mis ikka makse kipub maksma siin, olgugi et ka maksude maksmisel tuleb veel peale maksta, kuna maksuamet usub, et kindlasti on midagi kõrvale pandud.

Miinimumpalk on hetkel Ukrainas 3200 grivnat (110 eurot). Kummaline olevat, et inimesed on suutelised selle rahaga kuidagi ikkagi ära elama. “Kui vaadata supermarketite hindu, siis Eestiga võrreldes on vahe 10-15%, mitte rohkem. Miinimumpalga tõstmine on õige, aga kõike tehakse vales järjekorras. See on tegelikult IMF-i nõue, et saada riigile krediiti. Nad viisid selle muudatuse sunniviisiliselt kiiresti läbi, aga keegi ole mõelnud tagajärgedele,” räägib ettevõtja. Ta toob välja, et Ukrainale esitati ka nõue tõsta pensioniiga. Seda tehti, kuid reaalsuses on endiselt võimalus 55selt pensile jääda, lihtsalt pensioni ei saa või saad mingi üliväikese osa. Täispensioni hakkab inimene saama ikka umbes 67st eluaastast. Hirve sõnul mängivad kõik selle peale, et kuskilt laenusid saada ja sisuliselt hoiab IMF hoiab Ukraina riigieelarvet üleval. Samas raha kaob siin nii, et keegi ei tea, kuhu see läks.

“Siin juhtub ikka kurioosseid asju. Kui raha ei ole, siis inkasso, mis koosneb suuresti endistest lahtilastud politseinikest, lööb rammiga võlgniku ukse sisse, inimesed tõstetakse tänavale ja müüakse korter teisetele maha. Siin oli juhtum, kus terve kortermaja kirjutati lihtsalt teiste inimeste nimele ümber. Notar saab hunniku raha ja nii ongi – tema ei vastuta millegi eest, sest seaduses selline punkt puudub,” kirjeldab ta auke seadusandluses, mis lubavad inimestel lihtsalt naha üle kõrvade tõmmata.

Pressivabadusega on metsiku korruptsiooni tingimustes mõistagi samuti täbarad lood. “Osasid ajakirjainikke, nagu te teate, lastakse siin õhku,” sõnab Hirve. Üks ajakirjanik, kes kirjutas valitusevastaseid artikleid ja paljastas skeeme, olla hukka saanud otse selle hotelli ees, kus Eurovisioni soojenduseks põhjamaade pidu toimus. “Teine lasti kodu juures maha, ühtedel pandi stuudiomaja põlema – politsei seisis kõrval ja vaatas,” annab HIrve sünge ülevaate sellest, kuidas press Ukrainas kaitsetu on.

Korruptsioonist võib iseenesest kirjutada ja vahetevahel võetakse kinni ka kohalikke kubernere, kuid peale algset kisa summutatakse sellised juhtuid kiirelt ära. „Kisaga võetakse kinni, pannakse istuma, aga kui nädal aega on istunud, siis tuuakse tema eest kautsjon 2 miljonit dollarit ja siis on asi jälle vaikne. Seda, et keegi läheks reaalselt mingi asja eest ka istuma, sellist asja ei ole. On olnud kuulda ka sahinaid, et peaministril ja teistel on olemas ühiskassa, kust sellisteks asjadeks raha võetakse ja makstakse,“ räägib Hirve. Ta toob ka täiesti uskumatu näite sellest, kuidas siseminister teatab Facebookis, et selle ja selle inimese vastu on kahtlused ja teda minnakse varsti kinni võtma. Kahe päeva pärast minnaksegi, aga siis teatakse, et otsitav oli juba riigist lahkunud. „Omadele antakse teada, et on aeg minna. Ukraina on ülikorrumpeerunud riik,” sõnab Hirve. Suur probleem olla ka varastega, kes teevad politseiga koostööd.

Kogu olukorda pingestab mõistagi olukord Donetskis ja Luhanskis, mis on päädinud Kiievis meeletu sissertändajate massiga. Ka venemeelseid on palju. “Teisipäeval oli siin 9. mai rongkäik, inimesed skandeerisid seal, et Ukraina ja Venemaa on üks rahvas. Olid kokkupõrked radikaalide ja venemeelsete vahel. Võeti ära georgi lindikesi. Praegu on Kiievis palju ümberasunikke, kes on tulnud Donetskist ja ja Luhanskist sõja jalust ära. Kõik need uusehitised, mida siin kerkib nagu seeni peale vihma, on neid täis. Tekib küsimus, et kust on ukrainlasel nii palju raha võtta, et ümber kolida ja siia korter osta, kui riik ei aita. Korteri ruutmeetri hind on alates tuhandest dollarist,“ küsib Hirve. Ja toob välja, et ka selle summa eest ei saa sisustatud korterit, vaid pead hakkama ise vett ja elektrit sisse vedama. Tema sõnul on elamisväärse korteri tarbeks vaja vähemalt kaks tuhat eurot ruutmeetri eest välja. Samas neid kortereid kuidagi ostetakse ning suurem osa n-ö sealtpoolt. “Tekib küsimus, kuidas seal inimestel nii palju raha tekkis. On teada, et seal oli väga palju rahalisi skeeme, igaüks rippus seal mingi “tilguti” otsas, kust raha ikka tilkus ja tilgub mõnedel siiamaani. Näha on, et mõned ümberasunikud pole ikka palju vaesemaks jäänud,” ütleb Hirve.

Venemeelseid olla Kiievis päris palju, kes on kõigele lisaks riigi peale tigedad, et ida osas üldse lubati sõjategevust. “Nad leiavad, et Ukraina oleks võinud idapiirkonnad ära anda nagu Krimmiski, ilma ühegi lasuta. Sellega need inimesed ei arvesta, et seal külades on ka palju ukrainameelsed. Aga nende meelest oleks pidanud ära andma ja väidetavalt elavad kõik Krimmis hästi. Meil küll uudistes näidatakse, et seis on vilets, aga inimestelt on kuulda, et on parem, kuna vähemalt ei ole sõda. Kõik asjad on samuti saadaval, kuigi elu läks natukene kallimaks,” ütleb Hirve.

Millised aga on võimalikud stsenaariumid, mis Ukrainat ees võiksid oodata – kas siis niisugune situatsioon saab lõputult kesta? “See ongi see fenomen, et ta on siin mitu aastat juba kestnud. Täitsa uskumatu, kuidas see riik toimib. Keegi ei saa aru, kuidas. Valuuta peaks devalveeruma, sest raha kanditakse kogu aeg välja. Pangad lähevad üksteise järel pankrotti, neid ka lihtsalt lastakse põhja, kuna see on kellelegi kuskil kasulik. Kuhu see riik läheb, ei tea,” on Hirve nõutu.

Omaette teemaks on siinse olukorra valguses rahva piiratud liikumisvabadus väljapoole. “Miks see revolutsioon Maidanil üldse algas oligi see, et noored tahtsid viisavabadust saada ja Euroopasse minna. Nüüd on seis selline, et viisavabadus tuleb, aga kõik küsivad, mille eest sõita. Kui su palk on selline, et ei saa oma kommunaalmakseidki makstud, siis mille eest sa sinna Euroopasse sõidad? Noorem põlvkond aga ikka ootab seda, et kiiremas korras jalga lasta ja siis illegaalidena tööle hakata,” teab ettevõtja rääkida.

Pidu katku ajal

Eurovisioni korraldamine Ukrainas omab Hirve hinnagul teatavat positiivset efekti, ent seda vaid lühiajaliselt: “Võib-olla ainult nii palju, et inimesed, kes selle aja jooksul midagi teevad, saavad rohkem teenida. Võtavad maksimumi, mis võtta annab. Aga iga loogiliselt mõtlev inimene peaks mõistma seda, et kõigist neist miljonitest (kokku läks Kiievi Eurovision maksma enam kui 30 miljonit eurot) läheb mingi osa siin kellegi taskusse,” ütleb ärimees. Tema sõnul teenivad mõned inimesed selle projekti pealt hästi, aga mitte riik. „Kõige “pullim” ongi see, et kohalikele ettevõtetele ei antud võimalust teenida ei produktsiooni ega muude asjadega, vaid oli väike seltskond, kes toimetas, ja ülejäänud asjad toodi sisse, Šveitsist, Rootsist, Soomest, Saksamaalt. Kohalikud, kes said, kantisid vahepealt ja ülejäänu osteti ülikallilt sisse,” maalib Hirve lauluvõistluse siinsest korraldamisest muserdava pildi.

“Rahvas ütleb, et see on pidu katku ajal. Kui inimesed näevad uudistes, et toimub Eurovision ja kiidetakse, et kõik on ülivõimas, siis paljude jaoks on see nagu näkku sülitamine. Idas inimesed surevad rindel, sõdurid lähevad rindele ise ostetud vormiga, ja samal ajal peetakse siis pealinnas pidu,” kirjeldab ta meeleolusid euromöllu ümber. Küll aga olevat osa rahvast siiki ka õnnelikud, et Eurovision Kiievisse tuli. “Selline asi toimub ju harva. On positiivseid inimesi ka, aga suurem mass küsib, et milleks kulutada nii palju raha, kui paljud elavad siin 100-eurose palgaga kuus. Kommunaale kogu aeg ainult tõstetakse, need on peaagu nagu Eestis. Aga kui su kommunaalid on 200 eurot ja palk 100, siis kuidas hakkama saada?” küsib ettevõtja.

Ka Eurovision on siia tulnud raskelt – kohalikes uudistes räägiti veel paar kuud enne sündmust, et võibolla Ukraina ei saagi luba lauluvõistlust korraldada, sest neil ei ole midagi valmis. „Ka EBU (Euroopa Ringhäälingute Liit – toim.) ütles, et võibolla peavad mujale viima. Seda arutati ka, et kas Ukraina teeb õigesti, et korraldab,” vahendab ta kohaliku meedia kajastust. Milles olid aga põhjused esimese Kiievi produktsioonimeeskonna väljavahetamisel, kes Eurovisioni toimumise oma viivitustega ohtu suutsid seada? “Esiteks Ukraina ei saanud pikalt IMF-ist raha. Pidi saama, aga peale maksuameti pealiku korruptsiooni jama võeti Ukraina IMF-i plaanist üldse maha. Aga siis president käis jälle välismaal ja mingeid kokkuleppeid seal tehti. Raha saabus ja ilmselt tänu sellele see Eurovisioon ka läbi viidi,” arvab Hirve.

Kõigele lisaks olla palju probleeme üldise korraldusega. “Piletitega oli igavene jama, saalid ei ole täis müüdud. Esimesele poolfnaalile oli veel samal päeval võimalik 500 grivna eest pilet saada, sest müügiga oli igavene jama. Süsteemid ei toiminud, ei olnud võimalik osta. Pileteid müüdi lõpuks kaks korda – ei imesta, kui finaalis on pileteid kohtadele topelt müüdud. Ka harilikule kontserdile on paar korda nii juhtunud, et mõnele kohale on müüdud 2-3 piletit,” ütleb Hirve ja lisab, et ka reklaami pole praktiliselt üldse tehtud ning üldist teadlikkust Eurovisonist olla väga vähe. “Paljud ei tea isegi seda, mis kuupäevadel see on. Kui see nüüd algas, siis kiievlased enam-vähem teavad ja nüüd on teles ka näidatud. Vaikselt inimestele meenus, et, õigus jah, eelmisel aastal me ju võitsime – Jamala, see tatarlanna, kes ukrainat esindas,“ ütleb Hirve. Kui kohalikus televisioonis uuriti, miks reklaami ei ole üldse tehtud ka välismaa suunal, ütlesid korraldajad, et eelarves ei jätkunud selleks rahasid.
Tänu nõrgale reklaamile ei tule ka piletimüügist tulu ning riigil on kokkuvõttes ainult tulud. „Ja kui riigil on ainult kulud, ja endal isegi laenud peal, siis mis kasu võib sellest riigil olla? Kui seda oleks mõistuslikult tehtud, siis see oleks võinud olla kasumlik,” nendib ta.

Lisaks oli veidi enne Eurovisionit olnud suur skandaal istmekohtadega. “Saksa firmat, mis on 30 aastat Eurovisionile istekohti teinud, ei lastud tegema. Praegused tribüünid on ehitatud vanadele auke täis ja korrodeerunud ehitustellingutele. Istmed näevad head välja, aga alus nägi uudistes ikka väga kehvas seisus välja. Aga justkui osteti sisse tohutute miljonitega,” ütleb Hirve.

Eurovisioni turvalisus on näiline

Tänavuse Eurovisioni teema on “pühitseme mitmekesisust” aga seda võiks vabalt nimetada ka “pühitseme turvalisust” – Kiievis on igal sammul näha turvamehi ja politseinikke, et väliskülalisi ja turiste valvata. Ometi on see Eesti ärimehe sõnul, kes pakub ka kohalikku turvateenust, pigem näiline ja loob ainult pildi, et kõik on väga turvatud. Hirve märgib, et kuna palgatud ei ole ühtegi eraturvafirmat, on see jällegi vaid üks võimalus kellelgi Ukraina rahva rahakotist suur hulk raha oma taskusse libistada (turvalisuse tagamine moodustas Eurovisioni tänavusest eelarvest kohaliku lehe andmetel 14,5 miljonit grivnat ehk umbes 470 000 eurot-toim).

Eurovisionil küll kontrollitakse nii kontserdipaigas, Kiievi näitustehallis, kui ka Eurokülas ja mujal kõik sisenejad metallväravates röntgeni ja detektoritega üle, aga seegi meede olla lõppude lõpuks siiski ebapiisav. Ta ütleb, et ühelt poolt näidatakse maailmale, et kõik on korras ja turvaline, aga samas on augud olemas, mis võimaldavad korraldada ülisuuri terroriakte. “Mina kui turvaspetsialist ütlen, et inimene ei pea isegi sisse minema – viskab selle granaadi üle aia näiteks. Keegi ei näegi, mis seal toimub, ühtegi videokaamerat ei ole. Aga me muidugi loodame, et midagi sellist ei toimu. Kuna Venemaad ei lastud siia, siis neil võiks olla täitsa suur soov siin midagi korraldada ja näidata, et Ukrainas on igavene jama,“ räägib Hirve.

Ta ütleb, et ka tema turvafirmale pakuti fännide tsoonide haldamist euroküla väljakul, aga nad ei võtnud seda vastu. „See oleks olnud pea tulle pistmine. Ukraina on ikkagi riik, kus käib sõda ja igal pool on ülipalju relvi. Mõned jalutavad lihtsalt käsigranaat kotis ringi ja muud säärast,” kirjeldab ta olukorda Ukrainas.

Nii nagu Saksa toolide saaga puhul ei olnud Ukrainal ka siin tahtmist palgata spetsialiste, kes on varasematel Eurovisionitel kvaliteet tööd teinud. Lõpptulemus olevat vastav: “Näiteks sektsioonid, kus on artistid ja VIPid – sinna peaks pääsmeid olema ainult käputäis: Eestis oli umbes 50, Soomes 70. Ukrainas on neid välja antud kaks tuhat! Igasugused kindralid tulevad oma laste, naiste ja armukestega, isegi sinna kus generaatorid asuvad ja kuhu kedagi lasta ei tohiks. Kuuldavasti andis Ukraina ka eelmisel korral juurdepääsu kaarte nii palju, et ei olnud võimalik kontrollida, kes, kus ja mille jaoks inimene siia üldse tuleb,” räägib Hirve.

Kogu turvalisuse pilt, mis avaneb, olla suunatud puhtalt väljapoole näitamiseks – välismaalastele kõigest demonstreeritakse, et kõik on turvaline ja ilus. Kui tegelikult peaks midagi juhtuma, ei pruugi kogu see mass rahvuskaartlasi ja politseinikke aga osata midagi pihta hakata.

Eurovisioni finaal toimub juba täna õhtul – siiani on kõik möödunud vahejuhtumiteta. Loodame, et nii see ka jääb.

Rallipäev
Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare