"Oleks olnud ääretult absurdne, kui Eesti poleks saanud edasi. See laul pidi vägagi saama edasi. Ei olnud nii vinge voor küll, säravaid lugusid metsikult polnud, ent igasuguses konkurentsis on sellel lool tugev võimalus," on Pajusaar rahulolev.

Ka edasipääsenud Leedu meeldis Pajusaarele väga, samuti Austria. Need olid Eesti loo kõrval tema lemmikud. "Ja Tšehhi meeldis humoorikuse ja kummalisusega," tõdeb ta, et 1. poolfinaali saagiga võib rahul olla.

Eesti esitust kommenteerides jagub tal vaid kiidusõnu. "Esitus oli oivaline."

Etteheiteid tal pole, ent klassikalise muusika taustaga mehena märkas ta, et esimestes taktides oli väike värelus Elina hääles, millest edasi kulges aga kõik parimas mõttes vaid ülesmäge: "Peab möönma, et kõrgetel sopranitel on madalas registris raske laulda ja veidi kõhedust oli, aga kui sai ülemisse registrisse, siis oli suurepärane. Ja ega ei olnud väga neid, kelle lavaline visuaal oleks sellele lähedale saanud."

Finaalikonkurentsis Pajusaar "La Forza" võiduvõimalusi ennustama liigselt ei soostunud: "Ma pole kuulnud teisi lugusid. Alati mõjutab see, kes on konkurendid - kas on sarnase välimuse, taseme ja olemusega lugusid. Usun küll, et sarnast ei tule."

"Iseasi on muidugi ooperi meeldivus laiematele massidele," tunnistab ta, ent kaasaegne fonogrammitaust ning professionaalsed žüriihääled ehk hajutavad sellegi mure: "Klassika taustaga inimesena mulle meeldib, ent Euroopas on palju neid, keda see ei pruugi kõnetada. Üle mõelda igatahes ei tasu ja tuleks olla rõõmsad, et oleme finaalis. Aga miks mitte ei võiks see olla finaali lõppedes teravas tipus. See on selles üheülbalises kompotis eriline võrreldes enamike tavalist radapidi minevate lugudega! Võimas!"