Loe ja naera: Ka ajakirjanikel juhtub - piinlik aps elust enesest!

Nii veider, kui see ka poleks, on pideva netikriitika ja pommirahe taga olevad toimetajad ka inimesed ning oleks ebainimlik(ja tegelikult lausa igav!), kui nad vigu ei teeks.
Alloleva loo kirjutas 2009. aastal endine Areeni peatoimetaja Siim Nestor Eesti Ekspressi. Noppisime selle välja, sest tegelikult on ju tegu äärmiselt naljaka vahejuhtumiga.

"Kõige rängem töö, mida olen Ekspressis teinud, oli tegutsemine seitse aastat seltskonnakülgede reporteri Pepe Le Punkina. Isiklikku elu praktiliselt ei olnud ja ühtlasi pakkus see töö ohtralt arusaamatusi ning piinlikke momente.

Olime fotograaf Rene Velliga objektil Estonia kontserdimajas. Toimus ehitusega seotud firma kümnes sünnipäev.

Stiilipidu. Stiiliks 20ndate ja 30ndate Ameerika. Peen sündmus. Velli pildistas, mina küsitlesin pidulisi, diktofon õieli.

Diktofoni ette sattus ka tuntud teledaam Tiina Park. Ta oli väga hoolikalt rõivastatult välja tulnud: mustad siidist kindad, pikk-pikk suitsupits, sulega kübar, süsimust, aga satsiline kostüüm.

Kohapeal ei pööranud ma paraku suurt tähelepanu, mida proua Park seal peoruumis täpselt ütles, usaldasin linti diktofonis. Küll sealt kuuleb. Toimetuses ei suutnud ma diktofonilindilt kostvat uskuda. Kerisin lindi tagasi ja kuulasin üle. Nii vähemalt kümme korda. Olin täielikus hämmelduses - daam andis mulle lindil uhkelt mõista, et ta on endale täna teinud poola neegri imidži. Mis asi? Poola neeger? 20ndatel ja 30ndatel? Ameerikas? Ma söötsin "poola neegri" nii eesti kui inglise keeles ka google'i otsingusse, kuid see ei viinud mind müsteeriumi lahendamisele lähemale. Kus, millal ja miks olid poola neegrid ja kuidas see seostub proua Pargi välimusega!?!

Andsin alla. Ja trükikotta läks seltskonnakülg, kus pitsis, kinnastes, kübaras ja kostüümis Tiina Park ütleb, et tal on poola neegri imidž.

Tõenäoliselt ei oleks ma oma lausidiootsest veast teada saanud, kui lehe ilmudes ei oleks minu poole pöördunud ebaleva küsimusega kolleeg Tõnu Kaalep: "Kas seltskonnakülgedel on hakatud nüüd eriti camp'i huumorit tegema?"

"Ei... Mis mõttes huumorit?" Õppisin seejärel, et 20ndatel-30ndatel tegutses filmistaar Pola Negri ning - ahastasin.

Piinlik. Kohutavalt piinlik. Kohutavalt. Küll kümme aastat hiljem, aga ma väga vabandan proua Pargi ja kõigi teiste ees. Tagantjärele tarkus: Charlie Chaplini filme, kus Pola Negri üles astus, olen lapsepõlves küllaldaselt näinud, aga tummfilmide näitlejatarid on kõik ühte nägu."