Selgub, et mõnda asja on tõenäoliselt võimalik „pähe taguda“ ka siis, kui sa norskad. Ning selliseid asju ühendavaks märksõnaks on „heli“.
Millised need asjad siis on?

1. Võõrkeelsed sõnad

Hiljuti tegid teadlased eksperimendi emakeelt saksa keelena rääkivate inimestega, kes alustasid hollandi keele õppimist üksikutest häälikutest ja sõnadest. Pärast õppetundi paluti neil magama minna.
Ilma, et katsealused oleks sellest teadnud, mängisid teadlased ühele grupile neidsamu häälikuid ja sõnu une ajal ette. Teisele grupile katsealustest neid ette ei mängitud. Hiljem, kui mõlemale grupile kontroll korraldati, olid esimene grupp sõnade äratundmisel ja tõlkimisel teisest selgelt edukam.

Selleks, et olla kindel, et tulemused on seotud une, mitte sõnade kuulamisega, mängiti neidsamu sõnu ja häälikuid ette ärkvel olnud inimestele, jalutamise ajal. Ning selgus, et jalutajad polnud hiljem, kui tulemusi kontrolliti, kaugeltki mitte nii edukad kui magajad.

2. Muusikalised võimed

Teise uuringu käigus õpetati inimestele videomängust Guitar Hero laenatud meetodi abil kitarrimängu. Seejärel, jällegi, paluti katsealustel magama jääda. Kui nad üles ärkasid, paluti neil mängida enne magamajäämist õpitud meloodia.

Kusjuures ühel grupil oli une ajal sama meloodiat kuulata lastud, teisel mitte. Ning otse loomulikult selgus, et need, kellele meloodiat ette mängiti, taasesitasid selle teisest grupist tunduvalt paremini.

3. Asjade asukoht

2013. aastal võtsid teadlased uurimise alla 60 tervet täiskasvanut, kes panid oma arvutile teatud kohta ühe virtuaalse objekti, protseduuri käigus kostus üks kindel heli. Seejärel tehti kaks eksperimenti, mille ajal katsealused 1,5 tundi magasid.

Esimese uinaku ajal magasid kõik nagu tavaliselt, ilma mingite helideta. Teise magamiskorra ajal aga mängiti neile ette sedasama heli, mis tekkis, kui nad oma arvutiekraanile virtuaalse objekti kinnitasid. Kusjuures keegi uuritavatest ei öelnud, et ta oleks magades seda heli kuulnud.

Polnud üllatus, et mõlema unesessiooni järgselt katsealuste mälu virtuaalse objekti suhtes tuhmus. Kuid pärast „helilist“ und tuhmus nende mälu oluliselt vähem. Ning mis kõige huvitavam – mälu oli kõige erksam siis, kui neile enne objekti arvutiekraanile kinnitamist öeldi, et tegemist on väga väärtusliku asjaga.

4. Mälestused

Teadlaste arvates kasutab inimese aju erilist märkimissüsteemi, et eraldada olulised mälestused vähemolulistest. Need, mis märgitakse olulisteks, saadetakse otse pikaajalisse mälusse, samal ajal kui vähemolulised tõrjutakse uute, pealetulvavate mälestuste poolt kõrvale.
Kuid uurijad usuvad, et sellesse süsteemi on inimesel võimalik omakasu silmas pidades n-ö sisse murda.

Hiljutise uuringuga tõestati, et need, kes kuulsid heli, mida nad mingi konkreetse mälestusega seostavad, isegi kui see heli on ebaoluline, suutsid asja kauem meeles pidada.

Esmalt paigaldati grupile vabatahtlikele arvutiekraanile teatud kindlasse kohta erinevad ikoonid. Ning arvuti programmeeriti nii, et iga ikooni paigaldamise ajal kostus üks kindel heli. Kassiikoon näugus, kellaikoon helises jne. Seejärel suunati katsealused magama. Ühele grupile mängiti une ajal neidsamu helisid, teisele mitte.

Helide saatel magajad suutsid ekraanile kleebitud ikoone hiljem palju paremini üles lugeda kui need, kel vaikuses magada lubati.
Mis siis magamise ajal juhtub, et see ajule nii hästi mõjub?
Öö jooksul ajutegevus aeglustub (aeglane ehk rahulik uni), mõnedel meist on see aeg pikem kui teistel.

Aeglase une ajal läkitab aju teadlaste arvates lühiajalisi mälupilte pikaajalisse mälusse, mis asub aju eesmiste sagarate koores.
Mõnede eespool kirjeldatud uuringute käigus, kui teadlastel õnnestus jälgida vabatahtlike katsealuste ajulainete aktiivsust, märkasid nad, et neil, kellele mängiti une ajal helisid (olgu siis sõnu või kitarrimängu või midagi muud), oli aeglase une periood pikem.

Ehk teisisõnu – mida pikem on aeglane uni, seda paremini me uusi asju õpime ja vanu mäletame.

Allikas: iflscience.com