Miks meile mõnikord enne uinumist tundub, et kukume?
Seda jalustrabavat, hüppavat või kukkuvat tunnet on kogenud enamik inimesi. Mõned magavad samal ajal edasi, kuid paljud ärkavad üles, süda puperdamas ja hirmuhigi otsa ees.
Nähtust on püütud selgitada hinge lahkumisega kehast või kurjade jõudude mõjumisega, kuid need selgitused ei vasta tõele. Tegemist on müokloonilise nõksatusega – nii nimetatakse nähtus teaduskeeli – ja see on täiesti normaalne inimkehas toimuv psühholoogiline protsess.
Magamise ajal läbime mitmeid unetsükleid, igaüks neist koosneb neljast erinevast staadiumist. Kukkumistunne tekib esimeses unestaadiumis, mida kutsutakse aeglaseks uneks. Teooriad selle kohta, mis „kukkumise“ ajal meie kehas juhtub, on mitmeid.
Üks on selline: kui oled magama jäämas, lihased lõõgastuvad, aju satub sellest mõnikord segadusse ning arvab, et sa hakkad kohe-kohe päriselt kukkuma. Selle tulemusena reageerivad lihased pingesse tõmbumisega ja sa piltlikult öeldes püüad end kinni enne, kui maha kukud.
Osad teadlased aga usuvad, et tegemist on iidsetest aegadest, kui me veel puude otsas elasime ja magasime, pärit reaktsiooniga, mis hoidis meid magamise ajal alla kukkumast.
Küllalt sageli tunnevad inimesed uinumise ajal ka elektrilöögi või -šokilaadset sähvakat, mis õles äratab ja une minema pühib. Selline nähtus ilmneb tavaliselt pärast stressirohket päeva, kui oled väga väsinud, sinu magamisharjumused on ebaregulaarsed või kannatad ärevuse all.
Mingil perioodil elu jooksul esineb unes kukkumist seitsmel inimesel kümnest, kas siis ühekordselt või korduvalt. Kui see sagedaseks ja häirivaks muutub, peaksid arsti poole pöörduma.
Tavaliselt aga „kukkumisel“ mingeid tervisele kahjulikke tagajärgi pole, see pole haigus ega tervisehäire. Seega – ära muretse! Ja kui „kukudki“, siis hinga sügavalt sisse-välja, püüa ennast lõdvaks lasta ja uuesti uinuda.
Allikas: brightside.me
