Nii vähe on vaja selleks, et kellegi päev muuta tavalisest erakordseks
"Märkasin ükspäev Selveris üht nukrat naist, tegi teine vaikselt ilmselt pähekulunud ringi, tervitas hetkeks kerge naeratusega pisikest kodanikku mu kärus ja sammus pea raskelt õlgadel edasi. Kole kurb ja kahju hakkas temast sedasi..
Kassas peale maksmist tõstis asju kotti, kuniks ärkas oma telefoni helisemise peale. "Jaa! Oi tereee kallis pojake! Mina? Kus ma ikka olen, kodus olen...Noh siinsamas kohe kõrval poes tegelikult...Kuhu tuled? Siia Tartusse?? ah mis sa ikka, sõit pikk ja kütus kallis, ära näe vaeva...Ah sa juba kohe jõuad? Kuule aga ma ka siis kohe tõttan ka koju... Mis, poest? Ei ära hakka poodi küll minema, mul on eilsest makarone alles, ma panen kodus kohe sooja!"
Ja tõttaski kiirel kergel sammul poe uksest välja, varbad vaevu maad puutumas.."
