Varaõhtune Tartu maaliinide bussijaam. 3. posti all ootab enam kui kümme inimest Võru bussi. See sõidab bussipeatusesse ja äkki ilmub ootajate sekka kortsus- krimpsus eideke, kel vanust minu hinnangul umbes sama palju kui Eesti Vabariigil. Bussi sisenejad tõmbuvad ilmselgelt aukartusest, valmis abi pakkuma, eemale: las memmeke siseneb bussi enne, ärgu külmetagu. Ja siis juhtub midagi kummastavat! Vanamemm otsib oma päratust klõpsuga kinnituvast kotist (teate küll, selline millega Kreutzwald tohtrina tõbist maarahvast külastas, et need talle vastutasuks lugusid Kalevipojast räägiks) tahvelarvuti, avab selle, toksib ja libistab oma artriidist põletikuliste sõrmedega seal pisut ja avab, voilá!, e-pileti.
No kas on veel kahtlust, et me oleme üks tõeline e- riik, ah?