Seiklejahingega reisi- ja ärimees Tiit Pruuli põrutab uue aasta esimesel päeval järjekordsele suurele ringreisile - Tallinnast Moskvasse ja sealt rongiga Kesk-Aasia riikidesse.
Tiiduga (44) lööb kampa kirjanik Olev Remsu (62), kelle isa oli vedurijuht. Mehed kirjutavad oma seiklustest järje hiljuti esitletud raamatule «Rongiga maailma lõppu. Tallinn-Moskva-Vladivostok.»
1. Mis kavas?
Vaatame uuesti üle kõik vanad Kesk-Aasia liiduvabariigid - Kasahstani, Kõrgõzstani, Usbekistani, Tadžikistani ja Türkmenistani - ning piilume üle piiride Afganistani ja Ida-Turkestani, mis on ju ka Kesk-Aasia loomulikud koostisosad. Otsime postsovetismi ja islami kokkupuutepunkte. Rongidega liigume nii palju kui sealkandis võimalik. Aga kuna tahame ära käia 4000 meetri kõrgusel kulgeval Pamiiri maanteel, siis tuleb liikuda ka bussi või maasturiga.
2. Mis mulje jätab kaasaegne Venemaa?
Mina Nõukogude ajal Venemaal praktiliselt ei käinud. Klassiekskursioon Peterburi ning sõit vanatädiga Novgorodi ja Staraja Russasse olid minu kaugemad reisid. Kõik need kõrbe- ja Siberi-matkad, kus paljud mu sõbrad käisid, jäid tegemata. Ei tundunud erutav. Nüüd erutab Venemaa mind väga.
Kaasaegne Venemaa sisaldab endas kõike, mida võid ette kujutada: servast serva kultuuri ja kultuurituse vahel, rikkuse ja vaesuse vahel, ilusa ja koleda, rohujuuredemokraatia ja diktatuuri vahel.
#end#
3. Oled sõitnud rongiga Krasnaja Strela Peterburist Moskvasse või vastupidi?
Olen. Uhked firmennõje poezd'id ehk firmarongid näitavad kenasti ühelt poolt Venemaa suursugusust ja teisalt tehnilist mahajäämust. Müra ja rappumine on hoopis teine, võrreldes Euroopa või Aasia kiirrongidega. Aga punast sametit ja marmori-imitatsiooni on see-eest palju rohkem.
Ka rongide mõttes on venes kõike. On kõige räpasemaist räpasemaid ühisvaguneid ja väga luksuslikke kupeesid, kus kohe sisse astudes ollakse külma viina ja musta kalamarjaga vastas.
(«Moskva-Pekingi rongis sõitsime vahepeal kahekesi kupees, mille juurde kuulus ka duširuum ja WC. See oli luksus. Restoranvagun pakkus heal tasemel vene boršši, pelmeene ja Kiievi kotlette,» täiendab Olev Remsu).
Oma Vladivostoki-reisil püüdsimegi kasutada tasemelt nii erinevaid liikumisvõimalusi kui võimalik, et saada ülevaade kogu spektrist.
4. Kuidas tänavune aasta on möödunud? Viimasel ajal olen olnud üsna paikne. Me poeg Jaan Joonatan sai hiljuti viiekuuseks ja seega on rändamisest tähtsamaid asju. Aga mõistlikku reisimist ei takista ka väikesed lapsed. Oleme poisiga käinud juba Baskimaal ja Kaliningradis.
5. Kas oled reisisõltlane? Eh, natuke olen küll. Nii palju erinevat ja põnevat on maailmas, mida ainult lugemise, filmi või telekanali kaudu kätte ei saa. Seda on vaja käega katsuda või tunda lõhna või juua nii-öelda pärismaalastega kohalikku puskarit, et aru saada, mis kultuur või rahvas see on.
6. Millised on viimaste reiside suuremad üllatused? Viimastel aastatel olen palju reisinud hinduistlikus kultuuriruumis - India, Sikkim, Nepaal, Bangladesh. Millalgi peale Kesk-Aasiat tahan minna Sri Lankasse. Eks ma olen oma alghariduse puudujääke likvideerinud ning uurinud erinevaid usundeid ja kirjutanud-koostanud sellised raamatud nagu «Inimnäoline islam» ja «Tuhandenäoline budism». Järgmine raamat tuleb hinduismist.
7. Kas «Inimnäolise islami» peale sai keegi pahaseks ka?
Ei, vastupidi. Kadunud Dajan Ahmet küsis küll oma arvustuse alguses, et kas islam võib siis olla ka mitte-inimnäoline. Kui ta aga raamatut avades nägi pilti, kus oli palvetav muslim ja tema villastes sokkides oli suur auk, siis sai Dajan aru, et oleme teinud islamist tõesti väga inimliku raamatu.
8. Kuidas su firmal Go Group läheb? Turismisektoris oli esimesel poolaasta langus 31 protsenti. Me oleme keskmisest langusest mõnevõrra vähem langenud ja seega võime pidada ennast kõvadeks meesteks. Täpselt nii kurb see lugu on.
9. Hiljuti tuli uudis, et saatkond ei jõua vene turiste ära teenindada. See on tavaline uue aasta eelne olukord. Hulk erironge on ära tellitud ja Tallinn on endiselt populaarne koht uue aasta vastuvõtmiseks. Mina teen seekord vastupidi - võtan uue aasta vastu Moskvas ja sealt siis kohe Kesk-Aasiasse.
10. Sa olid kunagi Mart Laari «tagatuba». Kes sa nüüd oled - ärimees, fotograaf või matkasell?
Kõige rohkem meeldib mulle jagada reisiajakirja Go Discover toimetaja visiitkaarte. Ärimees pole ma kindlasti. Ärimehed on need, kes alustasid Viru taga markade ja teksapükstega ja teevad põhimõtteliselt samasugust, moraalses mõttes piiripealset ostan-odavalt-müün-kallilt-asja tänini. Mina tahan ehk olla hea reisiettevõtja, kelle tegevus toob rõõmu võimalikult paljudele siirastele maailmaavastajatele.
Laari niinimetatud tagatoast on loodud üks suur müüt, kellele positiivse, kellele negatiivse märgiga. Tegelikult oli see ajutrust, millised tegutsevad iga ettevõtte, riigiasutuse või tipp-poliitikust juhi juures. Ma hindan väga oma endisi kolleege ja sõpru, kes on jätkuvalt poliitikas ja teevad seda pühendumusega ja ausalt. Kuid mul endal ei ole närvi ega vastupidavust sellise töö jaoks. See nõuab teistsugust närvikava.
