Ärkasin ühel hommikul lapse nutu peale. Tema pisikesed sõrmed olid jääkülmad. Tuba oli tõesti külm. Tuld süüdates selgus, et süüdi pole ilm. Elektrit lihtsalt polnud.

Ma ei hakka pikalt peatuma, mis tunne on ärgata koos imikuga ääremaises külmas majas teadmisega, et sul on elektriküte ja isegi vesi tuleb tuppa elektriga.

Ja et tavakaev eelmisest suvest kuiv on. Et sa endale kohvi ei keeda, on mööduv ebamugavus. Et sa beebile piima ei soojenda, aga päris inetu lugu. Elektrikatkestus pole midagi haruldast. Küll aga kliendivaenulik käitumine pärast kümmet aastat turumajandust.

Numbrilt 1343 vastati mulle, et „võib-olla on plaaniline? Kas te kohalikku ajalehte pole lugenud?“. Kuna ma polnud Sakalat tellinud, liigitas operaator mind pehmelt öeldes ebateadlikuks kliendiks. Kuid kas on üleüldse õige, et paljudele inimestele pakutakse ainsa võimalusena oma elektrifirmaga suhelda maksulise meedia kaudu? Et on su oma vastutus, kui lehte ei telli ja nii plaanilistest katkestustest ei tea?

Ja see polnud veel kõik. Kui olin oma lapse ja pambud kokku pakkinud, et külma käest naabri-Antsu ahju äärde põgeneda, tegin veel ühe kõne 1343-le. Sealt teatas meeshääl, et „ongi plaaniline“, ja lisas taas midagi kohaliku ajalehe kohta. Kui ma tegin ettepaneku, et äkki võiks edaspidi siiski kirja, e-kirja või sõnumi saata, teatas mees minu lause lõppu kuulamata, et „me teavitame ainult suurtarbijaid, ma küll ei tea, et mingisugune Ärma talu meil suurtarbija oleks“.

Maainimesel pole tihti valikut. Paljusid teenuseid pakub vaid üks tegija ja on seega ikka monopoli moodi. Millal on klient nii „suur“, et ta ettevõttele oluliseks muutub? Ja millal nii oluline, et ta vähemalt viisakat kohtlemist väärib?

(jätkub raamatus)

Kui Toomas Hendrik presidendiks valiti ja Kadri Keiu televiisorist nägi, kuidas must limusiin issiga Kadriorgu keeras, jäi ta sügavalt mõttesse ning küsis: „Emme, kui issi on president, kas ta siis kolibki sinna Pehmete ja Karvaste majja ega tulegi enam koju Ärmale?“ Lapse silmis oli suur mure.

Rääkisime siis temaga selgeks, et issi on ikka issi ja president on amet nagu iga teinegi. Ainult et mõnes ametis ollakse rohkem televiisoris ja teises jälle ei satutagi sinna.

Mis aga painama jäi, oli küsimus Ajast ja Kodust. Kas isa tuleb ikka koju? Kas tal jätkub töö kõrvalt aega? Kui minu enda käest on küsitud, kuidas on seal metsas üksinda elada, olen ikka naljatamisi vastanud, et elan nagu tuhanded teised Lõuna-Eesti naised, kelle mehed Tallinnas või Iirimaal raha teenivad. Pere jaoks pole ju vahet, kas ehitades või parlamendis. Tegelikkuses pole see aga sugugi naljakas.

(jätkub raamatus)

Arstid aga räägivad, et tavaline on pilt, kus mees tuleb eriarsti konsultatsioonile ning küsimusele võetavate ravimite kohta vastab: on ühed roosad tabletid. Mille jaoks? – see on juba kõrgem pilotaaž, edasi ei tasu küsidagi.

Tõsi, mõni teab, et tal on kõrge kolesterool. Aga mis see on ja miks see halb peaks olema? „Ah, see on doktor Punabi rida.“ Selle eest vastutab arst, mitte mina!

Veresoonte lupjumise ja kolesterooli ainevahetuse seos tungib mehe ajju enamasti siis, kui talle jõuab kohale teadmine, et tema mehetunnus ongi sisuliselt üks suur veresoon. Kuid selle asemel, et asuda end mehelikult ratsionaalselt oma toitumis- ja liikumisharjumusi ümber kujundades impotentsusest päästma, otsustab enamik eesti mehi põgeneda. Näiteks uhkemasse autosse või õllega teleri ette.

(jätkub raamatus)

Kui kõik algusest peale ausalt ära rääkida, siis ei olnud mul mingit plaani vabariigi näidiskehakultuurlaseks hakata. Lihtsalt eluaeg sportinuna oli see mulle kõige lihtsam ja ka meeldivam viis oma endine vorm tagasi saada. Last oodates kogusin üle 30 lisakilo, mis pärast sünnitust paraku enamikus alles jäid. Sügavas metsas, peeglita majas talu ehitades polnud see ka kõige pakilisem probleem, millega tegeleda.

Kui Kadriorgu kolisin, tehti mulle – valdavalt meedia vahendusel – kiiresti selgeks, et nüüd on prioriteedid teised. Siin läheb vaja asju, mis maainimesele hommikul esimesena ealeski ei meenu. Välimus, millega (seltskonna)ajakirjandus rahule jääb, on üks nendest. Just välimuse pärast, mitte mõtteavalduste eest, lastigi minu pihta esimene kogupauk.

Samas võib kergesti ära teenida etteheiteid, et kui hoolitsed oma keha eest, siis oled rumal või edev. Arstina arvan aga risti vastupidi: välimus ja sisu on võrdselt tähtsad ning tähenduslikud. Ja sellega tuleb maast madalast alustada.

(jätkub raamatus)

Raamatute sorteerimine on iseäranis tore töö. Koguni poole linnakodu lektüürist moodustavad toitumise ja rahva tervise ning heaoluga seotud teosed, ülejäänud on kokaraamatud, sõnaraamatud, rahvakunsti-, reisi- ja ilukirjandus. Ainuüksi laste rasvumise probleeme käsitlevat materjali on rohkem kui meetri jagu. Kõige kõhukamad action kit’id pärinevad brittidelt ja maailma tervisemekast Californiast. Mhmm, millal meie küll sinnani jõuame? Kas peame laste infarktid ära ootama, et transrasvade, ohtlike E-ainete ja rämpstoidu mõjuvõimust aru saada? pomisesin ma endamisi ja võtsin ette riidekapi.

Nähes, kuidas külla tulnud teismeline pannkoogid meega üle valas ning seejärel meest ujuva taldriku pessu viis, ei saanud ma vaikida. Suisa pahvatasin: palun ära kunagi viska mesist lusikat taldrikule! Kas tead, et ühe tilga mee korjamine on ühe mesilinnu elutöö? Iga pesupalisse lahustunud meepiisk tähendab ühe mesilase elu mõttetuks kuulutamist...

Ausalt? tõusid kulmud poisi näos kõrgele-kõrgele. Ta muutus tõsiseks, tuli laua juurde tagasi ja lakkus taldriku hoolega üle. Järgmisel korral pani ta koogile mett ainult natuke keskele, ise hoolega vaadates, et midagi üle ääre maha ei tilguks. Olin rahul. Et ühes pealtnäha tavalises magusapiisas võib koos olla kellegi elu ja töö, jõudis talle hoobilt kohale ja läks ka hinge. On see universaalne tarkus tolles meetilgas?

(jätkub raamatus)

Nänn, Toomas Hendrik Ilvese 85. aastat käiv ema, istub vaikselt söögitoa sohval ja koob. Ta näib süvenenud ja õnnelik, panemata ümbritsevat eriti tähelegi. Hõrku vaikust häirib vaid edev linavästrik, kes aknalt enese peegeldust püüdes liialt hoogu satub ja kogemata klaasiga põrkub. On südasuvine päikseliselt palav rahu, ideaalne aeg lugeda raamatuid ja nautida kiiruse asemel aja aeglast kulgu. Kuigi ma tean, et tegelikult pole kudumine iialgi Nännile hobiks olnud. On’s see rahu petlik?

Vaadates Nänni elukaarele tagasi, on sealt midagi rahulikku üldse raske leida. Elu on talle pööraseid katsumusi esitanud ning ega ta ise pole neid samuti otsimata jätnud. Inimesed, kes sõda näinud ja oma elu mitu korda nullist alustanud, suudavad tänapäeva olmemuredesse sootuks filosoofilisemalt suhtuda kui need, kes tühja kõhtu ja kodutust kogenud pole. Ma ei unusta kunagi omalaadset sünnitusabi loengut, mille pidas ühe tudengikoosviibimise käigus meie naiskorporatsiooni eakas vilistlane, kellest sai ämmaemand olude sunnil, ilma tunnigi vastava hariduseta. Siberi vangilaagris.

(jätkub raamatus)

Mäletan hästi seda aega, kui otsustasin hakata elus esimest korda päris üksinda elama. Mul oli tasuv ja põnev töö. Teadsin kindlalt, et ma ei taha maailmas mitte ühelegi muule ametikohale sel hetkel kandideerida, sest katsumusi jagus kuhjaga, meediamaailm mulle istus ja meeskond kuulus lausa unelmate valdkonda. Tunne, et sa oled oma elu peremees, sul on kõik, mida vajad, ja sa saad teha, mida tahad, on ju mistahes elu hetkel fantastiline. Kuid tasapisi sain aru, et mulle ei meeldi üksinda elada. Selle pärast, et siis pole õnne ja kindlustunnet kellegagi jagada. Ja mis kasu sellest kõigest siis on? Isegi süüa pole ühele inimesele huvitav teha. Lõpuks hakkas seegi segama, et mu unelmate korter ajalugu tulvil iidses hoones oli kogu aeg nii piinlikult korras! Kus häda kõige suurem, seal abi kõige lähem. Tuli leida keegi, kes toad segamini ajab ja esikusse jäljed teeb. Kellele süüa teha ja kelle eest hoolitseda.

Ja ma võtsin koera. Sellise omasuguse, punase tukaga energilise ja sportliku iiri setteri.

Ja siis alles algas Elu.

(jätkub raamatus)

Eestisse naastes tabas mind justkui kultuurišokk. Meie avalikus meedias lokkav virisemine, sõimlemine ja halamine mõjus terava kõrvakiiluna, alatu ja ebaõiglasena. Mõtlesin Kambodža paadipoisile, kes lonkavas inglise keeles seletas, et ta pole kunagi ühelgi teisel maal käinud ja võib-olla ei saa ka, sest on nii vaene. Aga ta rõõmustas, et mõtles turistide jaoks välja oma teenuse – sõidutas nad aerupaadiga üle mere väiksele tühjale saarekesele, kattis seal liivaranda rätiku peale kohalikest andidest laua ja pärast viis turistid tagasi. Seda ei tulnud iga päev ette, aga nii palju siiski, et ta sai endale lubada väikse rolleri, millega õhtul teiste noortega randa promeneerima ja limonaadi jooma minna. „See on minu maa. Mu kodu,“ ütles ta meile lihtsad sõnad, kui videvikus paadi mandrile tagasi aerutas.

Just sellest suhtumisest on meil ehk vajaka. Et Eesti riik pole isetu sünnitis, keda tapva järjekindlusega kiruda, manada ja põhjata. See on meie maa.

(jätkub raamatus)

„No nii, lähme siis asja juurde,“ pani doktor mu jutule punkti. „Te olete ju ise meditsiini õppinud. Mis te minult tahate?“

Esmapilgul lausa hangusin selle küsimuse peale. Mis ta mõtleb, et mine ravi ennast ise või? Ent arst hakkas mu kimbatust hoomates naerma ja täpsustas: millesse te usute, tablettidesse või looduse väesse?

Ah soo, muidugi! Tablette ma ei taha!

„Tore, mina ka ei taha. Aga siis kulub tööd ja vaeva, usku ja kannatlikkust.“

Ja siit tuleb tema tollane nõu:

„Tehke omale kindel päevaplaan. Ärgake iga päev samal ajal, vara, kell 6–7. Pange kell 10–15 minutit varem helisema, et saaksite juba voodis tööga alustada. Hoidke silmad kinni ja palvetage. /.../"

(jätkub raamatus)

Nüüd ma mõtlen, et oleksin võinud kohe õppima minna. Oleksin võinud teha minimaalselt seda, mida pidin ses rollis tegema, ja kasutama seda aega hoopis enda jaoks. Aga minu südametunnistus ei lubanud teha seda. Minule olid aated ja ideaalid tähtsamad. C’est la vie.

Aated tõid mind tänasesse, kus ma olen – puhtale lehele tagasi. Mu sõbradki ei usu, et mu sissetulek ongi null, et mul ei ole tööd, kodu, autot, mitte midagi... Pole isegi töötu abiraha õigust. Sotsiaalsed garantiid kehtivad riigipeale, aga tema lahutatud kaasa pea üheksa-aastane tegevus on võrdsustatud koduperenaise omaga. Järelikult ütleb riik, et ühiskondlike teemadega ja heategevusega tegelemine on tema silmis üks suur null. Olgu siis pealegi. Eks ma ise olen ju oma panuse andnud, et praegu seal olen, kus olen.

Ja kindlasti on kahe palja käega puhtalt lehelt alustamisel omad võlud. Küllap saan hakkama. Foorumites arutatakse, kas see on õiglane. Eks see olegi arutelu küsimus. Eks samme hakatakse siin riigis võib-olla siis astuma, kui sellisesse situatsiooni satub keegi, kes ei saa hakkama. Kui näiteks riigipea endine abikaasa lõpetab rentslis, eks see kõnele siis sama palju ka riigi kui tema enda võimekusest. Meil juba kord on nii, et mõtlema hakatakse post factum. Õnneks on mul tõesti head sõbrad, kellele vajaduse korral toetuda.

(jätkub raamatus)