Ta ei kannata välja, kui näidatakse, kuidas inimesed hambaid pesevad.

Ta hommikud algavad alati jääkülma vanniga, see on hea hakatus päevale.

Ta vältis noorusest alates teadlikult johnlennonlikke metallraamiga prille ja jäi truuks ümmargustele sarvraamidele.

Ta ei pea end professionaaliks, vaid asjaarmastajaks.

Ta ei pinguta, et laulusõnu meelde jätta — sõnade lehelt või kaustikust maha lugemine käib performance’i juurde.

Ta eelmiste ansamblite nimed olid Päratrust ja Turist.

Ta peab Hovery Covery interpretatsiooni laulust “Ära jahtu” nunnuks päkapikudiskoks.

Ta on lõpetanud kunstiinstituudi.

Ta armastab staaritseda ning laval muutuda täiesti teiseks inimeseks.

Ta ei hoia end tagasi, kui on vaja korralikult ropendada.

Ta vahetas bändi nime Turistist Singer Vingeriks, et saaks edasi tegutseda. Nimevariante oli tollal 12.

Ta arvab, et Tanel Padar kardab teda natuke ning suhtub temasse kui poega.

Ta kardab väga pimedust, kuna vanaema pani ta karistuseks lapsena pimedasse vannituppa kinni.

Ta tunneb lausa häbiväärset esinemiserutust, kui noored naised lava ees hüppavad.

Ta käis Singer Vingeriga bändide tarifitseerimise ajal kultuuriministeeriumis ette laulmas.

Mida tähendab tarifitseerimine? Nõukogude Liidu režiimi ajal kontrolliti loominguliste kollektiivide professionaalsust ja iga artist pidi olema kindlasse kategooriasse lahterdatud. Kõik pidid minema ette laulma ja saama vastava otsuse, kas saadakse luba esineda või mitte ehk teisisõnu, pandi tariif ja uuriti repertuaari. Kui keelu saanud bänd kasvõi kusagil kolhoosipeol esines või siis laulis muid laule, mida kinnitatud repertuaaris polnud (millest pidid olema 2/3 nõukogude liidu autorite laule) siis oli suur jama kaelas.