Seitsmekümnendais Ada Lundverit me ei näe... Eesti diivade diiva lahkus talle iseloomulikuma, efektseima aastanumbriga. Ja ainuüksi tema pildid kõnelevad iseenda eest…
On oktoober, nagu siis, kui kolm sügist tagasi läks Ada sõber Urmas Ott. Ja tundub, et Ada trotsis oma elu lõppu samamoodi mängurina nagu tema üks ja ainus abikaasa 1970ndatest Mikk Mikiver – isegi saatanlikult.
Ada filmirollide amplituud ulatus pühakust patuseni ja tagasi. Sama haardega oli ka tema elukaar. Sõna otseses mõttes Hiiumaa «süütu plikana» filmi jõudnud Ada mängis veenvalt filmis rolle ja olukordi, mida elu talle endale naisena alles aastakümneid hiljem ette mängis…
Nõukaaja filmid «Mis juhtus Andres Lapeteusega?» ja «Keskpäevane praam», «Pimedad aknad»… Ada «negatiivsetes» naistes oli kaugelt rohkem elumahla kui toonastes positiivsetes kangelastes. Lahutage Ada nendest filmidest maha – ja paljuke neist alles jääb…? Rääkimata «Lindpriidest» – riiulifilmist, kuhu seiskus ka Ada karjäär.
Üks ja ainus. Nii nagu Adal polnud Eestis eeskujusid, pole tal ka võrreldavaid järeltulijaid, mantlipärijaid. Paraku ka mitte lapsi, kes tema ilu ja annet edasi kannaks. Rääkimata eesti parimast huumorist…
