Ada Lundver tõdeb, et aastatega on palju juhtunud. «Emme matsin maha. Oma hea sõbra Urmas Oti,» on naise silmad pärast pikka pausi korraga veekalkvel. «Kuigi matnud ma Urmast ei ole ja minu jaoks on ta endiselt olemas.
"Püüan ennast jätkuvalt petta ja mõelda, et eks ta ole jälle Austraalias, Uus-Meremaal või Ameerikas. Et küll ta tagasi tuleb,» räägib Ada Õhtulehes ning süütab Oti mälestuseks köögilaual küünla.
«Ja ta kummitab mind. Kusjuures ma ei saa enam üldse aru, kas see on uni või midagi muud. Olen ilmselt juba uinunud, kui korraga teen silmad lahti ja kõik on ümberringi väga selge. Urmas seisab ukselävel, suur kimp kollaseid roose käes ja naeratab. Terve, nagu oma parematel aastatel. Tahan küsida, et Urmas, kuidas sa sisse said, sest mul on politseivalve. Kett on ka veel peal. Aga suu on lukus – ei saa midagi küsida. Noh, äratas ja läks,» kirjeldab Ada oma natuke kõhedakstegevat nägemust.
