«Minu vanem poeg ütles: «Ema, sa olid ju nii noor, kui emaks said! Nüüd on sinu aeg vasikaelu elada!»,» naerab äridaam Kersti Toots. Ta elab poja soovituse järgi.
Kui Kersti (44) saates «Laulud tähtedega» esimest korda püünele astus, potsatas tema mobiili üle 50 sõnumi. Naise südame tegi eriti soojaks ühe meesterahva kiitus: «Kui keegi elus üllatada oskab, siis oled see sina!»
Kersti noogutab: «Tunnen, et viimastel aastatel on minus tohutu progress toimunud. Kui varem elasin, mõtted suuresti tulevikus, siis nüüd oskan ääretult õnnelik olla oleviku ja selle võimaluste üle.»
Poja lause, et Kerstil, kes sai kaheksateistkümneselt emaks, on praegu aeg vasikaelu elada, tabas märki. «Ega siis elus ükski etapp elamata jää. Ideaalne on see, kui sa elad vanusele vastavat elu. Aga kui sul saatuse või juhuse tahtel on läinud teistmoodi, siis elu toob sulle selle etapi ikkagi.»
Kerstile viskas elu pihkude vahele iseolemise ja filosoofilise eneseavastamise etapi. Luksuse õppida tundma enda loomust, vajaduseta seda teiste heaoluga kohandada.
«Hakkan leidma iseennast,» lausub Kersti. «Saan olla mina ise. Teha, mis ma tahan. Käia, kus ma tahan, kellega tahan. Oleme kõik ju tulnud siia ellu rõõmu tundma. Mulle meeldib spontaansus, rõõmu valmistada ja kui mulle rõõmu valmistatakse. Naudin iga hetke elus, see väärib seda - see annabki energiat ja sära!»
#end#
Elurõõm silmis säramas, tõmbab Kersti aadamapoegi ligi nagu magnet. See õige annab end aga veel oodata ja Kersti ei kiirusta takka kah.
«Ma ei otsi meest. Aga muidugi, eks hing ihkab jäävat ja püsivat. Mul on hästi erinevaid toredaid sõpru, kes on rikastanud mu elu ja hinge, aga arvan, jah, et see kuldne kesktee on veel kuskil nurga taga peidus,» räägib Kersti. «Mulle meeldiks, et kõrval oleks mõttekaaslane. Et oleks hea käsikäes käia. Ma tunnen, et see õige mees kuskilt pilveservalt piilub. Öeldakse, et see õige on hästi sinu lähedal, aga järelikult pole aeg veel küps.»
Paljud naise tuttavad vangutavad pead, et Kersti endale Eestist küll väärilist meest ei leia. Ta ise arvab risti vastupidi - ümberringi näeb palju tublisid mehi: «Ma tahan oma tunnetest eesti keeles rääkida. Hing ihkab, et inimesega oleks meeldiv koos olla. Peab olema teineteisele järjepidevalt midagi pakkuda.»
Kersti jätkab heledalt naerdes: «Võib-olla, kuna mul on vanaisa poolt natuke slaavi sugemeid, sobin ka vene mehega. Nad pidid olema väga hoolivad. Lõpuks saab asi olema aga väga lihtne - kui tunnen, et see ongi see inimene, ongi õige. Igaühe jaoks on kuskil keegi.»
Miks tundus sulle õige minna laulusaatesse?
Tegemisi oli mul kuhjaga, aga mingi seisnud vesi oli tekkinud. Mingi maine oli minust kujundatud kellegi poolt ja millegagi seoses. Mu hing on ju hoopis midagi muud... Võisin rääkida mida iganes, aga ikka... Seda Kerstit, kes ma olen, ei saadud tundma. Nüüd just läbi vaimutoidu, läbi muusika, läbi laulude... Oi, see oli nii tore, kui mulle tuldi ütlema: «Kersti, sa oled nii mõnus inimene!» See oligi võib-olla minu võimalus, jah, olla jälle lihtsalt Kersti.
Mu sõbrannad muidugi proovisid mind kaitsta, et ajakirjandus võtab mu pealaest jalatallani jälle läbi. Ütlesin siis: tehku, mis tahavad, mul on täiesti ükskõik! Mul on laulmisega nüüd nii palju tegemist.
Üks sõber julgustas väga targalt: reeglina inimesed kahetsevad asju, mida nad ei tee, mitte seda, mida nad teevad. Kes ei riski, see šampust ei joo. Šampus aga meeldib mulle.
Võetigi läbi - su lavatagune klõmakas konjakit...
(Kersti puhkeb naerma.) Hommikul juba helistas sõbranna ja kommenteeris: «Lugesin siin joomalembelise inimese lugu ka....» Mul oli lava taga topsis kohv ikka peamiselt, aga, jah, lonksasin ka konjakit. No mis siin tagasi ajada. Mulle väga meeldis, kui Heli Veskimägi ütles, et talle hea viin meeldib. (Kersti lagistab südamest.) Voh, selle jätsin ütlemata, et viin peab ikka kapis olema! Kas kellelegi viinasokkide tegemiseks või tervisenapsiks.
Pole nii, et koju minnes segan kokteili. Alkoholi tarbin ikka hea söögi kõrvale - teatud toidud ja joogid täiendavad teineteise maitsenüansse. Nii on see ka igal gurmeereisil. Alkohol on tarkade inimeste teema. Ma ei saa aru nendest, kes joovad nii, et järgmine päev taovad pead vastu seina. Mul ei ole niisugust asja. Ehkki mul on ka tuttav, kes joob ainult klaasi veini ja järgmine päev sureb... Mu organism kannatab rohkem. Mul üks tuttav ütles, kui olin ära esinenud: «Seda ma teadsin, et sa juua oskad, aga et sa laulda oskad, seda ma ei teadnud!»
Kuidas ise enda laulmist hindad?
Ma ei kaotanud hetkekski reaalsustaju, polnud kuskil pilvedes, olen väga enesekriitiline. Kui lauluõpetaja proovis ütles, et ta sai muusikalise elamuse... Ohsaa! Mina, et ei usu, ma ju ise kuulen, kui valesti läheb... Kohe alguses oli ju aru saada, kes on hõbekõrid ja jätkavad finaalis. Olen aga nii rahul, et saatesse läksin. Tulin kaheks tunniks päevas argiasjadest täiesti välja. Mitte midagi ei jäänud tegemata. Oh, ja see saade pani nii võimsalt tundma! Nii võimas tunne oli «Halleluujat» laulda, ma üks suur süda olingi seal laval, ainult tuksus sees. Mu mõtted on endiselt laulmise juures. Ümisen nii autos kui ka poes, isegi teatris. Olen hästi palju rõõmu ja positiivsust sellest saatest ammutanud.
Patsientide ühinguga, kellele su võidu korral oleks raha läinud, suhtled edasi?
Heategevuslik moment selle saate puhul väga inspireeris mind. Patsientide ühingus teevad inimesed missioonitundest kõvasti tööd, ja ehkki ma ei saanud neile võiduraha anda, olen nendega. Mitmed abipalvekirjad on mulle tulnud. Olen alati jõulutunneleid ja muid kampaaniaid toetanud. Tore on see, et vähesest saab alati palju kokku.
Ja iga kümnes inimene on arsti järjekorras. No halloo?! Ma lähen arsti juurde, kui mul midagi viga on, aga kui pean olema kaks kuud järjekorras, ei ole see normaalne! Hea meditsiiniline abi on üks olulisemaid asju, tean omast käest.
Mul on oma ema Parkinsoni tõvega Villa Benitas. Ta ei saa üksi hakkama. Tal peab ööpäev läbi abi lähedal olema. Et hingerahu tagada, tuleb kindlustada, et tal oleks koduselt hubane ja hea seal.
Kuidas on ema haigus su elu muutnud?
Ta on suvest saadik seal. Aga kolm aastat olime õega pidevas hirmus, kui lihaste jäikus ja nõrkus süvenes. See haigus paremaks ei lähe. Ema mõnikord öösel helistas, et ta ei saa ise püsti. Käisime, panime talle rohud valmis. Iga päev. Lapselapsed olid kõik kaasatud. Kohutav on see pidev südamevalu, et kas kõik on ikka hästi, sest sa ei saa 24 tundi ta juures olla. See oli tohutu südamevalu.
Siis leidsime lahenduse. Ema hakkas ka mõistma, et ta ei saa alalise professionaalse abita.
Millist tänuväärset tööd teevad põetajad, higimullid otsaees! Neid on nii raske leida. Heal hooldajal peab olema ju lisaks teadmistele ka hingelist olemist. Selle sotsiaalse valdkonnaga jään ühel või teisel moel edaspidi seotuks. Peame meeles - iga päev vähemalt üks heategu!
Kerjustele avad rahakoti?
Jah, annan küll raha, vanamemmedele alati. Aga vaatan küsijat kriitilise pilguga. Keegi rääkis, et üks olevat saanud kerjuselt enese ostetud saiapätsiga vastu pead, et jõuaks veel raha näpata. Kui näed, et täismehel on kaks kätt küljes - no mine võta luud kätte ja pühi tolmavat tänavat!
Jõuetus on valik?
Kogu aeg on mingi mure, aga tuleb õppida lahti laskma selle üle tusatsemisest ja enesehaletsusest. Tee midagi! Aga inimesele ei saa öelda, et ta enese jaoks midagi tegema peaks, selle äratundmiseni pead ise jõudma. Tõmbad seda ligi, milline oled.
Andestamise oskus tuleb ka ära õppida. Arvan, et ka sellega olen toime tulnud. Vihapidamine hoiab valu küljes kinni ja nii teed iseendale haiget. Aga ära tee endale haiget, armasta hoopis iseennast. Põhiline ongi - õppigem armastama iseennast!
Kuidas sa tugevaks said?
Minult on küsitud: kust sa võtad tugevuse? Ju see tugevus oli mul sees olemas kogu aeg, aga mul ei olnud vaja seda välja näidata, tugev mees kõrval. Siis visati mind vette, nii et pidin kõikide asjadega ise hakkama saama. Ehkki meile vahel ei meeldi otsuseid vastu võtta ja ebameeldivate asjadega tegelda, peame lihtsalt.
Lugesin Maire Aunaste juttu, et tema tahab raskel ajal inimestest eemale, linnast ära - mina, vastupidi. Kui mul oli väga raske aeg, siis tahtsin suhelda ja välja minna inimeste keskele!
Tuleb end ümbritseda õigete inimestega. Olen küll väga tolerantne, aga samas delite`in (kustutan - ingl) inimesed elust, kes ei anna mulle midagi, ainult võtavad. Mul on nii palju toredaid inimesi ümber, kellega mul on ühised jutud ja hingamine. Mingu eemale minust kõik negatiivne ja mittevajalik, ja tulgu mu juurde positiivne ja see, mis annab mulle midagi.
Mu ümber on jäänud need, kes on hingesugulased, kellega olingi kogu aeg lävinud. Parima sõbrannaga tunneme 10. eluaastast saadik ja samamoodi ka veel paljusid häid sõpru-tuttavaid, kes on mind väga palju elus toetanud. Kuid on ka neid, kes on viimase paari aastaga tulnud, kes näevad mind kui mind. Kes on elule vürtsi lisanud või hoopis tasakaalustanud. On olnud aga inimesi, kellega ulatub tutvus kaugele minevikku, aga alati on lihtsalt vegeteerimine. Inimene pole suvatsenudki tunda huvi, kes ma tegelikult olen ja mida mu hing ihkab.
Minu viga on see, et kipun inimesi väga ruttu usaldama. Olen tagasilööke saanud, on tõesti ka kuritarvitatud minu usaldust elus. See on kõik tugevamaks teinud.
Nutmine pole patt?
Tuleb lasta endal kurbus seest välja. Nutmine mulle vahel täitsa meeldib. Nutmine puhastab, nagu vihma sajaks, ja pühib mure eemale. Emal tulevad ka iga asja peale pisarad silma, ehk on seepärast ka mul silmad üsna vesise koha peal. Rõõmupisaraid poetada on nii hea tunne. Alles ühel õhtul tuli ilus film, mina tunnen - vesi tuleb ülespoole... Kõik, mis südant liigutab, toob vee silmanurka.
Kes on su kõige lähedasemad?
Mu õde ja lapsed on kõige lähedasemad. Veri on paksem kui vesi. Ma ei saa üldse aru sellest, kui vennad-õed ei saa omavahel läbi. Analüüsides elu, kõik taandub lapsepõlve, milliseid suhteid ka tulevikus inimesed normaalseks peavad. Oma kodust olin saanud harjumuse soojust ja lähedust argiselt välja näidata. Kui mul lapsed väiksed ja isegi teismelised olid, ei möödunud meil ükski hommik, kui keegi uksest välja läks või õhtul magama, nii et ei oleks kallistanud või emale-isale musi andnud. Öeldakse ju, et tuleb seitse korda päevas kallistada, aga see peab olema südamest tulev kallistus.
Kuidas lapsi kasvatasid?
Lapsed tuleb pühendada vanemate ellu, et nad näeksid, kuidas vanemad kallistavad teineteist ja kuidas probleeme lahendavad. Meil on need alati perekesksed olnud. Elu on toonud ka selliseid situatsioone, et oleme juba pisikesest peast nendega maha istunud ja rääkinud - isa oli neil ju meedia hambus ka riigitöötajana. Neile tuleb selgitada.
Lapsepõlves kasvab teadvus. Ei saa ka jälle üle pakkuda ega hoida vatipadjas ja nämmutada. Ehk see, et nad nii oma sõnaga inimesed on, on tulnudki sellest, et lisaks lapsevanema rollile elasime oma elu. Lapsed on palju üksi kodus olnud ja said elada ka oma tahtmist mööda. Armastus väljendus koosoldud ajas, kui rääkisime, jagasime hoolivust, teineteisemõistmist. Ma ei teagi, mida teistmoodi teeksin.
Lastega olen kogu aeg kontaktis. Tütrega olen sügavamalt lähedane. Ma olin 10aastane, kui mõtlesin, et tahan endale kindlasti tütart, kes oleks nagu sõbranna. Ja see on nii. Mu tütar on niivõrd tore ja aus inimene - ütleb, mis mõtleb. Vahel ütleb mulle kurjasti ka. Kui olen millegagi üle võlli lasknud, siis ta ütlebki. Sama poisid, kellel on ka olemas oma arvamus. Nad on saanud päris kõva elukooli. Mul on õudselt hea meel selle üle, kui tugevaks on nad läbi vanemate tuleproovide kasvanud. Kui tublid nemad on selles kõiges olnud... Kõik, mis täiskasvanute vahel juhtub, lapsed ju kannatavad, ja vaene laps pole ju süüdi. Nad on väga hästi hakkama saanud. Kõikide tunnetega. Kõigest on nendega räägitud.
Kuidas emadepäeva tähistate?
Väiksemana tulid poisid koos õega lilledega hommikul voodiservale. See on nii tore, kui lapsed ise tulevad nende asjade peale. Nüüd korraldame piduliku söömaaja ja külastame pärast kontserti.
Käite tihti koos väljas ka argipäeval...
Meil on tavaks koos väljas käia. Käisime kunagi igal pühapäeval mu ema juures pannkooke söömas, aga ma ei muuda sellist asja kohustuseks, sest kõigil on oma elu elada. Mulle meeldib spontaansus nii enda kui laste poolt!
Mul on oma emaga samamoodi, et igal hommikul helistame ja igal õhtul soovime head ööd. Kui siin kiirel ajal jäi päev vahele, siis ta uuris, et nii, kus sa nüüd kadunud oled...
Ma hoidsin lapsena väga vanemate ligi. Kui kamandati, et lapsed mängima, siis mulle meeldis istuda hoopis vanemate inimeste seltskonnas ja kuulata, mida räägiti. See on andnud haritust. Jaan ütles kunagi, kui abiellusime, ma olin siis 17: «Oh, mõtlesin, et saan endale noore naise - aga sain veel targa ka!»
Kuidas sa end ilusana hoiad?
Ilusaks teeb elurõõm ja positiivsus - mis on sees, peegeldub ka välja. Silmad on inimese hingepeegel. Eks käin ka regulaarselt kosmeetiku juures.
Dieet ei piira elurõõmu?
Mõtlen, mida ma söön, aga kui tahan midagi head, siis ma naudin šokolaadifondüüd. Oskan hinnata tõeliselt head sööki, taimetoitlane ma kindlasti pole. Vaheldust pakuvad kala, part, lammas. Issand, kuidas mulle meeldib ahjukartul! Mmm... Või siis värske kartul, tilli peale, teralist kohupiima kõrvale - võin sööma jäädagi!
Kust enese garderoobi saad?
Ostan riideid välismaalt, aga Eesti disainerite loomingust olen soetanud Bastioni ja Montoni asju. Peokleite on mulle Arne Niit teinud. Kui kuskil käin, jääb midagi ikka näppu. Ma olen emotsiooni ajel ostja. Riideid pole palju vaja. Mul on kapis ka igivanu asju, mis näivad nagu uued tänu erinevatele aksessuaaridele.
Suvel olen värvide keskel ja sügisel panen hea meelega musta selga. Ma olen vaheldust armastav inimene.
Kus on parim elu?
Ma ei suuda ilma mereta elada. Mõnikord sõidan või jalutan lihtsalt välja mere äärde. Näiteks Viimsisse, lihtsalt et päikeseloojangut - või tõusu näha.
Käisime Prantsuse-Hispaania gurmeereisil ja kui tulime sisemaalt Hispaania rannikule - ma hingasin jälle! Hea on käia reisimas, aga oi, kui hea on Tallinnasse tagasi tulla! Nüüd siin Ahtri tänava ääres elan juba kaks aastat, naudin kiiret elutempot, et kõik on käe-jala juures, ja väldin ummikuid, käin jala. Palju teatris ja kinos proovin kõik filmid ära vaadata.
Eestis meeldib mulle aastaaegade vahetumine. Vaheldus. Võib-olla on vaheldus minu Kaksiku tähtkuju loomuses. Samas ma ei ole selline, et täna päike, homme äike. Mina olen ikka kogu aeg päike!
