«Ärijuhina olid mul kõrged kontsad, kindel sissetulek, auto ja oma elamine. Nüüd, näitlejana, palgapäeval kontojääki vaadates meenub, et on ka teistsugust elu elatud,» ütleb Nukuteatri näitleja Kaisa Selde, kes 20aastasena tegi kannapöörde – ärinaisest sai (nuku)teatritudeng Soomes.
Ema tahtis Kaisale panna nimeks Kadri. Kui selgus, et Kadri oli tol aastal kõige populaarsem tüdrukunimi, mõeldi ümber. Isa soovis tütrele nimeks Hanna-Kaisa. Kuid toona polnud lapsele kahe nime panemine kuigi tavapärane. Lõpuks kirjutati sünnitunnistusele Kaisa Selde. Täna on see nimi Eesti seriaalitaevas uus. Kaisa (26) mängib kuumas telesarjas «Kartulid ja apelsinid» Elisabet Tamme kehastatud Viviani südamesõbrannat Britat.
«Kartulid ja apelsinid» tõusis kiiresti üheks vaadatuimaks telesarjaks ja tegi sind tuntuks. Oled sa kuulsusega kaasnevaks valmis?
Kadunud Dajan Ahmet ütles mulle kord: «Sina ära küll teatrit tegema hakka. Sul on selline nägu, mis ei jää mitte kellelegi meelde.» Aga näed, hakkasin. Kuid ma ei usu, et mind igaüks ära tunneb. Pealegi, selleks, et tunda eestlase pilku oma kuklas, ei pea olema tuntud.
Mida sa silmas pead?
Soomes elamise järel Eestisse tulles tundsin tänaval kõndides esimese asjana inimeste hindavaid pilke. Mujal maailmas ka inimesed vaatavad teisi, aga eestlase pilk... See on teistsugune. See on hindav.
Inimesed kipuvad telesarjade kangelasi päris ellu n-ö üle kandma. Kas sa ei pelga, et sind Britaga samastatakse?
Inimene peab saama aru, et see on minu roll. Olen kuulnud kolleegide käest, et neile on tänaval peksa antud, sest nad on filmis kehastanud kurja tegelast. Asja hea pool on see, et ju on nii hästi mängitud, et saad lõuga... Kuid see ei vabanda inimeste suhtumist. Kummaline on, et teatris saadakse aru, et laval on näitleja, lavarolle ei kiputa päris ellu üle kandma, aga telesarjade ja mängufilmide puhul seda tehakse.
Kuidas sa sarja «Kartulid ja apelsinid» osa said?
Meil oli nukuteatri bändiga esinemine, kust jäin silma, ja mind kutsuti «Kelgukoertesse», kus ka mu kolleegid mängisid. Mul oli küll väike suts, mängisin ühe pahelise mehe sekretäri, kuid jäin produtsent Toomas Kirsile meelde. Kui «Kartulite ja apelsinide» stsenaariumit lugesin, siis ma ei mõelnud pikalt, vaid võtsin osa vastu.
Sa olid enne näitlejaks saamist gurmeekohviku ja restorani ärijuht. Kuidas sai äriinimesest nukunäitleja?
Ma ei teadnud, mida pärast keskkooli õppima minna. Sain ärijuhiks ja mul läks väga hästi. Töötasin kaks aastat sel alal. Ühel päeval helistas ema ja ütles, et nukuteater otsib noori, keda saata Soome nukunäitlemist õppima. Samal ajal soovis ülemus lähetada mind Londonisse äri õppima. Otsustasin teha kannapöörde ja Soome minna. Ma imestan, et kooli sisse sain, sest ma ei teadnud nukunäitlemisest midagi.
Millised ärijuhi teadmised sa oma praegusesse ametisse ja ellu kaasa võtsid?
Ma oskan rahaga paremini ümber käia ja sain kogemusi suhtlemisoskuses. Kindlasti õppisin järjekindlust. Ja selle kahe aastaga sain teada, et ma ei taha seda rohkem teha. Kuigi täna, palgapäeval kontojääki vaadates... Siis meenub, et on ka teistsugust elu elatud. Mul oli auto, oma elamine, kindel sissetulek. Täna olen ma väga pikalt iga päev tööl, seitse päeva nädalas. Graafikud muutuvad ja ma ei tea, millal mul on vaba päev. Selleks, et näitleja olla, pead olema fanaatik.
Kuidas sa end laed?
Mulle meeldib üksi olla ja ma armastan väga jalutada. Ma üritan vähem kindlaid plaane teha ning palju ja pikalt magada. Kunagi, kui mul oli köök vaid enda kasutuses, meeldis mulle teha ahjupirukaid ja praade. Ma valmistan harva retsepti järgi süüa. Pigem katsetan.
Praegu unistab Kaisa kõige rohkem oma kodust. Ta elab Tallinna vanalinnas, kus jagab sõpradega korterit. Näitlejatari sõnul on parim viis pingete maandamiseks koristamine – oma töös ei näe ta käegakatsutavat tulemust, pärast põhjalikku tolmutamist ja tuulutamist aga paitab tulemus pilku. Samas ei tähendavat see, et tal oleks kodu korras. Kiirematel aegadel tekivad kõikjale riidekuhjad...
Sa saad 7. jaanuaril 27aastaseks. Kas oled oma unistuste ja saavutuste normi selleks vanuseks täitnud?
Kunagi mõtlesin, et 27aastaselt saan raudselt esimese lapse. Noh… Kui nüüd järele mõelda, siis veel jõuaks.
On su süda hõivatud?
Mu süda on vaba, kuid tulvil tööd.
Sinu tegelaskuju Brita otsib «Kartulites ja apelsinides» endale meest. Kas sinu puhul tuleks kaasnäitlejasse armumine kõne alla?
Jah, laval. Kui see on mu töö. Muidu küll mitte. Kõigil headel näitlejatel on juba pereelu ja lapsed.
Milline pealtvaataja sa teatris oled?
Ma elan etendusele kaasa! Pisarad voolavad ja olen kohatute kohtade peal plaksutama hakanud.
Aga üldiselt... Väikelinnade publik on soojem, memmed tulevad oma küpsetatud leivaga kostitama... See on suur sündmus, et Tallinnast tuleb teater. Tallinnas on teine suhtumine, jahedam.
Millised rollid sulle ei meeldi?
Mulle ei meeldi mängida väikseid osi. See võtab nii palju energiat, et ennast õigeks hetkeks käivitada, minna kõrge energiatasemega lavale ja teha ära see mõneminutiline suts. Au ja kuulsus kuulub lõpuks ikka sellele, kes on kogu aeg laval. End laval käimas hoida on tunduvalt kergem. Peategelased hoiavad laval energiataseme kogu aeg kõrgel ja kõrvalosatäitja peab tulema veel suurema energiaga sisse. Mul on väga suur respekt nende näitlejate suhtes, kes teevad teatris meeldejäävaid kõrvalosi.
Millistest rollidest sa unistad?
Ikka suurest rollist ja täispikast filmist! Paljud mu soovid on täitunud. Kuigi muusikal pole minu cup of tea, olen soovinud seal tantsida. «Shrekis» sain ma seda kõvasti teha. Seriaal «Kartulid ja apelsinid» tuli ootamatult ja olen selle üle õnnelik.
Sul on sünnipäev tulemas. Milline on olnud sinu meeldejäävaim sünnipäev?
Minu 26. sünnipäev oli väga seiklusrikas – käisin Austraalias ja sealt lendasin Indiasse.
Kuidas sa Indias kohanesid?
Esimestel päevadel oli tunne, nagu vaataks filmi. Ma ei suutnud ennast kuidagi sinna paigutada. Kolmandal-neljandal päeval harjusin kaosega. Nende jaoks on kaoses süsteem ja kui sa võtad seda süsteemina, saad hakkama. India oli mitmes mõttes unustamatu kogemus – sa näed palju vaeseid, kuid õnnelikke inimesi. Ja sa hakkad mõtlema: mis eestlastel viga on? Miks eestlased nii kurjad on?
Miks eestlased mossitavad?
Ma ei usu, et see on ilmast tingitud. Ma olin neli aastat Soomes, seal on sama kliima, kuid inimesed on teised. Kui võõrale eestlasele tänaval lähened, on enamasti tema esimene mõte: «Mida sa minust tahad!? Eestlane astub sammu tagasi ja on ettevaatlik. Soomes aga küsitakse: «Kuidas ma saan sind aidata?» Soomes tuli täiesti võõras naine tänaval minu juurde ja küsis: «Tulin just juuksurist. Sina oled noor inimene – kuidas uus soeng mulle sobib?»
Sa oled palju Eestist eemal olnud, reisinud. Kui tuttav tunne on sulle igatsus?
Mul on tavaliselt nii palju tegemist, et ma ei jõua igatseda. Igatsemine on nii egoistlik. Alati võib endalt küsida: «Miks ma igatsen?» Ja vastata: «Ma tahan, et see inimene oleks parasjagu minuga.» Tark on mõelda, et see inimene peab olema seal, kus ta parasjagu on, ja tegema omi asju. Pealegi on tänapäeval lihtne lähedastega ühendust hoida.
Kui sa silmad reisil olles eestlasi, kas lähened neile ja asud suhtlema?
Tahaks pigem kohe ära minna. See, kuidas osad eestlased välismaal käituvad... Mäletan, et läksin kord Barcelonas tühja kohvikusse, et õppida. Ühes lauas istusid eestlased ja sealt tuli roppusi ja sõimu, nii et... Välismaal tuntakse end vabalt, arvatakse, et keegi ei saa sinust aru.
Ma õppisin Barcelonas ühe semestri füüsilist teatrit. Olin Eestist ära neli kuud. Kui lennuk Tallinnas maandus, mõtlesin, et ei taha tagasi tulla. Aga kui linna nägin, hakkasid pisarad voolama. Eesti on hea koht, kuhu tagasi tulla. Järgmiseks tahaksin ma minna Lõuna-Ameerikasse. Kui India ei suutnud mind šokeerida, siis saan ka Lõuna-Ameerikas hakkama. Mida rohkem reisida, seda rohkem hakkad Eestit hindama.
Sa oled õppinud ka Inglismaal ja Prantsusmaal.
Mulle meeldib füüsiline teater ja maskiteater. Prantsusmaal võtsin maskiteatri workshope. Järgisime Jacques Le Coq metoodikat, mis tähendab, et sa ei saa kasutada näomiimikat – nägu on maskiga kaetud. Sa pead panema oma keha maskiga kooskõlla. Ma olen seda õpetanud ka Jüri Gümnaasiumi õpilastele, Kullo noortele ja Nukuteatri noortestuudiole. Õpetasin näitlemist ka lastele, kuid see osutus väga raskeks.
Miks?
Mul olid 21. keskkoolis algklassid. Mõistsin seal, kui raske on pedagoogi amet. Lapsed tulid mulle oma elust rääkima: «Mu emme-issi lahutasid, ma tahan, et nad koos elaksid.» Üks poiss rääkis kurvalt oma venna haigusest. 7-8aastased on nii haavatavad.
Ma pidin andma vastuseid küsimustele, millele mul polnud vastuseid. Lastega suheldes tuleb olla psühholoog…
Miks pelgavad eestlased külastada psühholoogi?
Ju kardetakse, et siis vaadatakse sind kui haiget inimest. Suhtumine on umbes selline, et kuidas inimene ei saa ise oma probleemi lahendatud.
«Kartulites ja apelsinides» tegutseb sinu tegelaskuju sõbranna psühholoogina. Kas sa ise läheksid murega psühholoogi vastuvõtule?
Jah, läheksin küll. Alati on hea inimestega vestelda ja asju arutada. Miks mitte teha seda professionaaliga? Kui me laseme hoolitseda proffidel oma välimuse eest, siis miks me ei võiks lasta neil oma emotsioonidega tegeleda?
Ma olen saanud aru, et Eestis respekteeritakse psühholoogi juurde minekut näiteks siis, kui inimesed lahutavad. Siis on psühholoogi külastamine justkui lubatud. Muidu on see tabu.
Mida sa soovid inimestele uueks aastaks?
Soovin, et inimesed julgeksid elada ja teha asju, mis on õiged!
