Delfi Publik avaldab koostöös kirjastusega esitluse eel kolm peatükki legendaarse laulja biograafiast. Raamatu ilmumine tähistab Georg Otsa 95. sünniaastapäeva ja on ühtlasi osa muusika-aasta sündmustest.

Noor mees leiab armastuse

Noormeheks sirgunud Georg näeb väga hea välja, eriti siis, kui ta on mereväevormis. Üks tema kaasaegsetest on tulevase laulja välimust palju hiljem kommenteerides tõdenud: loodus oli ta suurepäraselt varustanud. Kujutlege 19-aastast pikka, hea rühi ja kaunite näojoontega noort meest, kes on Johnny Weissmülleri sarnane ja laulab nagu Bing Crosby, kelle hea lastetuba paistab kaugele ja kes valdab mitut võõrkeelt. Kui Georg 1944. aastal Tallinnas tagasi olles täidab Estoniasse pürgides isiklikku ankeeti, märgib ta keeleoskuse lahtrisse, et oskab hästi prantsuse, saksa ja vene keelt ning rahuldavalt itaalia ja inglise keelt. Mis jääb puudu? Mida ta ei taipa märkida, sest see tundub loomulik? Emakeel muidugi! Georgiga tehtud intervjuusid kuulates hämmastab tema suurepärane eesti keel. See on rikas ja korrektne, loogiliste lausete ja täpsete väljendustega. Õigus on sellel lugupeetud keeletoimetajal, kes on öelnud, et keel on avalikuks saanud mõistus.

Georgist on sirgunud tütarlaste lemmik, kes tähelepanu võitmiseks ei astu ise ühtki sammu. Vastupidi, ta ei märkagi oma noori austajannasid. Ent kõik muutub, kui mängu tuleb rikka veinikaupmehe Laane kaunis tütar Margot, veel koolipingis istuv tütarlaps, kes on Georgist kaks aastat noorem. Enam ei kutsuta õde igale poole kaasa, talle antakse viis senti jäätiseraha. Venna ootamatu helduse üle imestav Maret läheb jäätise järele, vend aga kaob teadmata suunas. Kaunitari isal on Tallinnas maja, perekond on igati jõukal järjel. See asjaolu saab neile peagi saatuslikuks.

Noorte lähem tutvus algab Margoti leeripeol, kuhu ta on kutsunud tuttavaid noormehi. Kuu enne seda on Punaarmee ületanud riigipiiri ja Eesti on kuulutatud nõukogude sotsialistlikuks vabariigiks. Vaevalt noored oma pidupäeval neile poliitilistele sündmustele mõtlevad, ometi hakkab muutus kiiresti ja vahetult puudutama ka neid. Georg viiakse reservi, sest Eesti merevägi on sunnitud oma eksisteerimise lõpetama 29. oktoobril 1940. Veidi varem samal sügisel on Georg alustanud ehitusinseneriõpinguid Tallinna Polütehnilises Instituudis.

Georg ja Margot laulatatakse 1. veebruaril 1941. Peigmees näeb tore välja ja pruut on ilus. Mõlemad on veel lapseohtu, Georg 20- ja Margot 18-aastane. Noorpaar kolib Otsade juurde Rohu tänavasse, kus saavad oma kasutusse Karl Otsa kabineti. 1941. aasta kevadel on Georg lõpetanud esimese kursuse, aga oodatud suvepuhkus ei kujune selliseks, nagu noorpaar on kavandanud. Teine Georg jõuab neid siiski näha Pirital, armsaks saanud ujula lähedal. Seal jalutab talle vastu noor naerusuine paar: kaks väga saledat, väga pruuni üleni valgesse rõivastatud ilusat inimest. Kogu Tallinn teab ja tunneb neid pealinna kauneima paarina. Abielu on selleks ajaks kestnud kuus ja pool kuud.

Uued võimulolijad kuulutavad juulis välja üldmobilisatsiooni. Ja juba augustis, sakslaste liginedes Tallinnale, on ees minek. Georg saab käsu asuda laevale, mis evakueerib haavatuid Kroonlinna kaudu Leningradi. Laeva nimi on Sibir.

Me ei tea, kes on teda saatmas ja kas üldse keegi on. Margot peaks seal siiski olema, et ta saaks oma mehega jumalaga jätta. Põhjust kohalolekuks on seda enam, et nad ei kohtu enam kunagi.

*

Järgmine peatükk raamatust ilmub juba homme, pühapäeva hommikul.