Mis puudutab Enelini uusaastavastuvõtte Pirita lillepaviljonis, siis mäletan hästi, kuidas ma ise esimest korda sinna sattusin. Oli 1991. aasta lõpp ning olin just saanud Äripäeva tegevtoimetajaks. Kuuldused eesseisvast Enelini ballist olid Tallinna peal liikvel ning nii tekkis minulgi kiusatus end sinna kuidagi sisse sokutada. Võtsin julguse kokku ja helistasin Enelinile. Pärast enda tutvustamist — kui mälu mind ei peta, siis ma ei olnud sinnani Eneliniga kokku puutunud — rääkisin mure ära. Vaevalt tunni pärast helises uksekell ning muheda olekuga Enelini autojuht ulatas mulle kaks pääset unelmate ballile.

Meelde tuleb ka üks 1992. aastal aset leidnud seik, mil Enelin püüdis taas kedagi aidata. See keegi oli äsja Barcelonast oma teise olümpiakullaga naasnud Erika Salumäe, kes pärast järjekordset võitu oli asunud otsima sponsoreid, et valmistuda uueks nelja-aastaseks olümpiatsükliks. Kuidagi oli Enelin saanud jutule sel ajal Eestisse kivisütt tarninud Siberi ärimehe Oleg Šulminiga ning kokku leppinud Salumäe toetamises. Ühel sügispäeval koguneski Tallinnas Orlovi lossi paarkümmend inimest, et sponsorlepingu pidulikust allkirjastamisest osa saada. Laual ilutses selleks puhuks tellitud suur vahukooretort. Erika oli tulnud koos oma võidurattaga, Enelin oli kaasa võtnud Salme Reegi. Mida aeg edasi, seda närvilisemaks muutus Salumäe, kes ilmselt polnud Šulmini oma ihusilmaga näinudki. Enelin püüdis küll esialgu säilitada rahulikku näoilmet, kuid hakkas aina sagedamini sagima telefoni vahet. Keda aga ei olnud, oli Šulmin, kes jäigi tulemata. Ja sponsorleping jäi mõistagi sõlmimata. Ma ei tea, milliseid lubadusi oli Šulmin Enelinile jaganud, kuid Erika Salumäe pidi end küll toona üsna sandisti tundma.

Samas oli Enelinil suur roll selles, et 1992. aasta juulis New Yorgis toimunud kuuendatest ESTO päevadest võttis Kodu-Eestist osa sedavõrd arvukas kunstirahvas. Ühe legendi järgi lennutas ta sinna terve Aerofloti lennuki täie eestlasi. Tõesem on aga, et tema kulu ja kirjadega lendas Ameerikasse kümmekond või pisut enam eestlast ning ülejäänud hoolitsesid oma reisikulude katmise eest ise. Sest kogu see seltskond pidi hiljem mahtuma ühte oluliselt väiksemasse lennumasinasse.
Lisaks oli just Enelin see, kes avas New Yorgis ehtekunstnik Urve Küttneri ja tekstiilikunstnik Signe Kivi näituse. Oma väljapanekuga oli New Yorgis veel ka näiteks moekunstnik Saima Priks, kes samuti on olnud Enelini firma palgal.

ESTO päevadega on seotud veel üks omapärane seik. New Yorgist Moskvasse jõudes olid ülemaailmselt eestlaste kogunemiselt tagasi lennanud ühtäkki fakti ees, et piletite broneerimisel oli juhtunud apsakas ning USA-st naasnud reisiseltskonnale polnud Tallinna suundunud lennukis enam kohti. Siin raamatus juba korduvalt tsiteeritud Heinz Valgu abikaasa, aastail 1991– 2008 Eesti Kunstimuuseumi peadirektorina töötanud Marika Valk, kes samuti reisiseltskonda kuulus, on Moskva lennujaamas toimunut kirjeldanud üsna värvikalt: „Meiusi läks lennujaama administratsiooniga asja klaarima ning eestlastele anti privaatlennuk. See oli imeline propellerlennuk, mille aknad läksid sõidu ajal jäässe ja mürin oli tohutu, aga koju me igatahes saime. Ma ei usu, et keegi teine oleks suutnud Moskvas endale lennuki välja ajada.

Et tegu oli Moskva ja New Yorgi vahel lendavast TU-st märksa väiksema lennukiga, polegi loogiline arvata, et eestlased Enelini renditud lennukiga Ameerikas käisid. ESTO päevadel käis Enelin aga ka oma asja ajamas. Nimelt leidis just seal aset Enelini rahalisel toel valminud mängufilmi „Need vanad armastuskirjad“ esilinastus. Eestis näidati filmi alles poolteist kuud hiljem, septembris 1992.“