AINULT PUBLIKUS: Nõukaaegse Nõmme restorani kelner tunnistab pattu: sülitasin supi sisse!
Tegelikult on mul hingel üks patt. Mitte küll nii-ii hull, millest pajatab eesti rahva vanasõna, et pattu teeb see, kes patta situb, vaid veidi leebem ja tagasihoidlikum. Kes meist ei oleks kuulnud anekdoote kelneritest, kärbsest supi sees ja muud sarnast. Kuid kas jutud sellest, kuidas kelner ebameeldiva kliendi supi sisse sülitab, on üldrahvalik folkloor või on nendel juttudel ka mingi tõepõhi all?
Aastaid külastas meid kaks naisterahvast, kes mitte kunagi söögi ega teenindamisega rahul polnud. Küll oli porgand ebasobivalt tükeldatud, küll supp mage (pane soola, oinas, tops ju laual), küll kotlet kehvalt praetud! Mõnikord sai ka kelner oma jao. „Ega teie ka suurem asi pole!” oli üpris tavaline hinnang tehtud tööle. Mis aga huvitav, taldrikud olid alati puhtaks söödud. Lõuna ajal jäeti tasu lauale, sest menüüs ju hind kirjas.
Tavaliselt korjasime kopikad kokku, kunagi neid üle lugemata. Ükskord aga, puht igavusest, hakkasin nende vingujate „daamide” poolt jäetud kopikaid kokku lugema. Ja mis ma näen – 3 kopikat puudu! Tühiasi. Järgmine kord lugesin uuesti – sama lugu! Teavitasin sellest poisse ja asusime asja lähemalt uurima. Tuli välja, et kõigile teada „vingatsid” jätsid alati mõne kopika vähem, alati! Neile me seda ei öelnud, asi tegi lihtsalt nalja. Tekkis isegi hasart – kui palju täna? „Neli kopikat,” hõikas neid teenindanud kelner rõõmsalt! Olin neid teenindanud 5–6 aastat ja ei meenu kordagi, et nad millegiga rahul oleksid olnud.
Kõik oli enamvähem talutav kuni päevani, mis mulle juba varahommikust peale midagi head ei tõotanud. Kõigepealt oli kodus väike peretüli, kuna olin eelmisel õhtul tööl end täis kaaninud ja värvanud autojuhiks mingi võõra jobu, kes mind kalli raha eest minu oma autoga koju sõidutas ja tagatipuks võtmed enda kätte unustas. Lisaks veel kanalisatsiooniummistus vannitoas, mille likvideerimine mulle üle jõu käis, ja olingi ühe jalaga päevas, mis oleks võinud olemata olla. Õnneks olid kodus auto duubelvõtmed ja sain kurja naise eest vehkat teha. Jõudes lõpuks tööle, pidin direktorile veel aru andma brigaadi poiste tegude pärast, milles nad „loomulikult” süüdi polnud. Ja siis veel nemad! Kaks rahuldamata, kopikakoist „kaunitari”.
Läksin laua juurde, ja nagu alati, hakkas pihta mingi kiunumine, sedakorda menüüs esinenud trükivigade pärast. Lõpuks valisid nad lõunakomplekti välja ja ma läksin neile suppi tooma. Olin kuum kui triikraud ja siis plahvatasin. Täiesti spontaanse äkkmõtte ajel sülitasin mõlema supi sisse ja viisin lauda, soovides head isu! Ning oh imet, nähes neid suppi helpimas ja kapsalehtede tükelduskuju uurimas, tuli päike pilve tagant välja! Kogu hommikune taak oli nagu käega pühitud. Seekord jätsid nad 6 kopikat vähem, kuid minul oli tuju taevas. Järgmised viis aastat, kui juhtusin neid teenindama, läks mul alati tuju heaks, vingusid nad palju tahes. See oli esimene ja viimane kord sellise teoga hakkama saada.
No nii, nüüd on patt üles tunnistatud, kuid samas pean ütlema. et ega ma tehtut kahetse. Arvake minust, mida tahes ja uskuge – reeglina kelnerid ei sülita supi sisse!
Kuna paljud nõukaaegsed kelnerid on siit ilmast lahkunud, siis pidas Jüri oma pühaks kohuseks veneaegne absurd tulevastele põlvedele edasi anda. Peamiselt rikastusid kelnerid mulksu ja kalossiga. Mulks, see tähendas viina ja morsi lahjendamist veega ning konjaki segamist teega. Loomulikult müüdi ka oma viina. Enne tööpäeva algust 5 rublaga soetatud pudel, müüdi maha 10 rublaga ja kasu missugune. Kaloss tähendas aga seda, et järele jäetud suupisted komplekteeriti ümber ja saadeti uuele ringile. Säärane rehepapi tegemine oli loomulik osa argielust ning seda patuks ei peetud.
