Vaata ka saadet: Randpere lugu on sees algusega 35:15.

Dokumentaalfilmil oli kolm osa ja neid näidati Rootsi teles sel aastavahetusel. Dokid kujunesid kõige vaadatavamateks saadeteks Rootsi teles, kuna Astrid on rootslaste jaoks endiselt konkurentsitult kõige armastatum kultuuritegelane. Ometi ei kajastata filmis kogu loo algust - Randpere kirja Astridile. "Selle saatis mulle mõned aastad tagasi Rootsi Kuninglik Muuseum," rääkis Randpere Delfile. "Mul endal koopiat polnud, sest sel ajal kirjutati masinal ja ühes eksemplaris enamasti. Muuseum avastas selle Astridi paberite hulgas ja palus mu luba seda näidata Astrid sajandale sünnipäevale pühendatud näitusel. Lubasin," rääkis Randpere ja lisas, et vastutasuks saatis muuseum talle ka Astridi kirja koopia Nõukogude Liidu saadikule, mis oli mõeldud edasiandmiseks Gorbatšovile. 

"Meie kiri on mul originaalis rootsi keeles aga sellest olen teinud ka eestikeelse tõlke. Kui Kaisa oli vabastatud, helistasin Astridile - ta oli New Yorgis ja kokku me seetõttu isiklikult ei saanud. Küll aga oli tal aga väga hea meel nii Kaisa vabastamise kui ka meie tänulikkuse üle," sõnas Randpere. Ka sellest jutuajamisest on tal alles ajaleht Expresseni artikkel, koos tõlkega eesti keelde.

Allpool on Randpere kiri Lindgrenile koos tõlkega eesti keelde ja lisaks Astridi inglise keeles saadetud kiri Nõukogude Liidu suursaadikule Boris Pankinile, kellest sai hiljem liidu viimane välisminister. "Astridi kirja saatis mulle 2007. aastal Boris Pankin, mina teadsin selle kirja olemasolust varem ainult Astridi sõnade kaudu, aga näinud ma seda polnud. Samast kirjast käib jutt ka filmis," selgitas Randpere.

Lindgreni kirjas seisab:

Mu armas lemmiksaadik. Mul oli suur rõõm mõne päeva eest Teie ning Teie naisega teatris kohtuda. Te kaks, mõlemad, kiirgate soojust ja lahkust, ning see on mulje, mis on mulle Teist, mu hea saadik, jäänud esimesest päevast, mil Rootsi tulite. Niisiis palun andestage mulle, et kirjutan Teile selle kirja. Loodan, et Te ei arva, et olen jultunud või sekkun asjadesse, mille kohta võiks öelda, et see pole minu asi. Kuid vaadake, see hoiab mind öösiti üleval ja Teie olete ainus inimene, kes suudab mind aidata. Räägin sellest vaesest emast, kes seisab iga päev teie saatkonna ees ja palub, et aitaksite ta lapse Nõukogude Liidust välja tuua. Jah, ma tean, et need vanemad pole algusest peale käitunud, nagu peab, kuid kas te ei leia, et nad on juba piisavalt kaua kannatanud? Neil on kahtlemata olnud piisavalt aega, et oma tegu kahetseda. Kas Te ei arva, et kõrge ja võimas Nõukogude Liit võiks neile juba andestada ja neile lapse tagasi anda? Härra Gorbatšovil on tema suurte ja oluliste tegude pärast Reykjavikis maailmas palju sõpru ja imetlejaid. Kuid ka väikestel tegudel on oma tähendus. Härra Gorbatšov teeks igast rootslasest oma sõbra, kui annaks selle väikese lapse oma vanematele tagasi. Ma ei suudaks ette kujutada, et härra Gorbatšov ei peaks väga oluliseks seda, mida rootslased sellest asjast arvavad. On raske uskuda, et ta ei lubaks oma suurel vene südamel rääkida ühe süüta lapse eest. Ma palvetan: küsige seda temalt, palun. 

Heade soovidega, Astrid Lindgren

Delfil õnnestus Randperelt saada koopiad omal ajal saadetud kirjadest. Vaata neid galeriist!