Urmas Ott: „Kuidas sa suhtud enda omaaegsesse image’isse korraliku Eesti inimese jaoks — „Kremli ööbik“, „Ennast Moskvale maha müünud“? Sest kuigi ajad on muutunud, on see mentaliteet siiski alles ja sellega on ka praegu väga lihtne inimesi solvata.

Jaak Joala: „Solvata ju võib, aga ma olen sellest üle. Ebameeldiv oli kuulata, sest ma ei saanud aru, millega see õigustatud on. See on võib-olla seotud kõik sellesamuse jutuga, et „eestlase rahvustoit on teine eestlane“. Et ei või vaadata kui kellelgi hästi läheb. Teine on, et „laulis vene keeles“. No oleks ma läinud läände, siis oleks ma laulnud inglise keeles — sellest ei oleks midagi hullu olnud. Korvpalli ei saa vene keeles mängida. Jalgratast ka ei saa vene keeles sõita. Aga minul ei ole muud valikut — vaat selles on jama.“

Urmas Ott: „Nii et sa ei kahetse sugugi oma idakarjääri?“

Jaak Joala: „Ei, mitte mingil juhul. Aga mul ei olnud ju valikuvõimalust. See oli ainuke suund, kuhu sai üldse minna. Mida ma oleksin siis pidanud tegema? Laulma kuni tänaseni kusagil Tallinna varietees? See on täiesti loomulik, et inimene tahab kuhugi poole edasi jõua. Teisele poole ju ei lastud. Mul käidi siin isegi järel, et lähme…Aga ajad olid sellised, et mind ei lastud üldse siit riigist välja.“

Urmas Ott: „Nii, et sina oled ka olnud nevõjezdnoi? Aga välismaal oled siiski esinemas käinud? Ma mäletan, et Aafrika on sul olnud ja „sotsmaad“.“

Jaak Joala: „Vähe. Vaata, mulle käib vastu igasugune lipitsemine ja pugemine. Ma ei saa, ma vihkan seda üdini. Kohutavalt vihkan! Ma ei ole kunagi käinud Goskontserdis kellelegi „Maria, milenkaja“ rääkimas. Tead, nii nagu neil seal asi käib. Ma ei ole kunagi ühtegi välismaasõitu teinud komsomoli või muu sellise kaudu. Telefonikõne — ahah, on vaja sõita, hea küll, sõida. Ei sõida — pole ka midagi katki! Aga midagi spetsiaalselt ei ole ma selle jaoks teinud, et sellele kingitus, tollele nii palju — et vaat nüüd võib-olla saab mingisse gruppi.“

Urmas Ott: „Kas see illusioon sul omal ajal siiski oli, et kui oleks välja lastud, ma oleks siiski läänes võinud midagi teha? Või oli juba algusest peale selge, et noh…?“

Jaak Joala: „Tead, ma olin nii laisk, et ma ei viitsinud selle peale isegi mõelda. Aga tagantjärele: kui ma oleks läinud millalgi siis, kui alustasin…Tollal oli see tase võib-olla ühtlasem, vahe ei olnud nii suur.
Tänase päeva seisuga on rong muidugi nii lootusetult läinud, et tagumised tuled ammu enam ei paista. Aga kui ma siis oleks sinna sattunud, siis mine tea… Seal oleks otsustanud jälle juhus.“

Väljavõte Urmas Oti raamatust „Carte blanche“, SE&JS Meedia- ja
kirjastuskompanii, Tallinn, 1995.