«Kui hakkan tühja-tähja peale nina krimpsutama, on aeg jälle mägedesse minna,» ütleb ainsa eestlasena maailma kõrgeimas tipus käinud Võrumaa mees ALAR SIKK (38) . «Käin seal, et aru saada, kui hea elu meil siin tegelikult on!»

Millisest paigast unistasid lapsena Võrus?

Siis unistasid kõik Ameerikast. Ikka sellest, mis keelatud. Ega teistest maadest meil nõukogude ajal suurt teatudki.

Esimeseks välisreisiks sai aga «pilet» Afganistani sõtta?

Jah. Enne olin ainult klassiekskursiooniga Lätis Apes käinud. Lehmakommi ja ümmargusi patareisid ostmas.

Sõjaväe jaotuspunktis ei öeldud, kuhu me läheme. Alles Ašhabadi utšebkas selgus: Afganistani seerude kool — minek! Aga poole aastaga olin ainult luu ja nahk, ankeeti kirjutati: alakaaluline, Afganistani jaoks negooden. Oleksin võinud jääda utšebkasse aega edasi teenima, aga ei tahtnud… Kui lõpuks ka kõik «sandid» kokku korjati ja küsiti, kes tahab vabatahtlikult minna, tõstsid kõik käed. Sest see utšebka-elu tundus hullem põrgu.

Teid karastati, et oleksite sõjaks ka psüühiliselt murdjad valmis?

Füüsiline mahv oli tappev. Ega meid ei õpetatud seal… eriliselt tapma. Meid õpetati, et läheme afgaane kaitsma, mitte tapma.

Mis oli Afganistanis kõige rängem?

Kliima. Kuumus ja janu. Sõda iseenesest nagu polnudki nii hull.

Surm?

Seda võtsid nagu loomulikumalt. Kui keegi surma sai... Sõda on sõda, teadvustasid seda endale ja… Sõjas ikka saadakse surma.

Helikoptereid tuli vahepeal robinal alla. Noh, kuuli saadi ka, miini peale minekud… Surmaga silmitsi olime korduvalt, sest seal polnud rinne rinde vastu, vaid partisanisõda, nagu praegu vist Iraagis. Lahinguolukordi bande vastu tuli tihti ette, vahel piirati meid isegi sisse… ja sõdisime.

Kui keegi langes, asendati ta uue mehega. Mina olin keset kõrbe, Pakistani piiri ääres. Kui lahinguks läks, jäime üldjuhul meie peale. Arvan, et mägedes oli meie, noh, nõukogude omadel raskem ja seal võisid kohalikud tihti peale jääda.

Loomulik aisting olnuks ju hirm?

Tead, kui oled sõja sees, siis seda hirmu enam ei tunne.

Vaid nagu Everesti tipus — väsimust?

Jah. Ma olen alati kõrgust kartnud, kuskilt hotelli katuselt ma alla vaadata ei tahaks, aga mägedes võtan paari kilomeetrit kõrgust loomulikumalt. Mägedes pole aega mõelda, tuleb lihtsalt edasi minna…

Aga mis Afgaani sõda?! Olen lugenud raamatuid I ja II ilmasõjast — maailm oli hulluks läinud, sellepärast «maailmasõda»! Sellega võrreldes polnud Afganistani sõda mingi sõda, vaid tavaline relvastatud konflikt. Kahurikanonaad ei kõlanud, kuulid ei vingunud seal kogu aeg. Elati samamoodi nagu siin, lihtsalt vahepeal käisid ka sõjas, ülesandeid täitmas.

Hemingway «kadunud põlvkond» ei pääsenud elu lõpuni sõjapainest, aga Afganistanis käinud poisid?

Ma ei käi nendega eriti läbi. Minu teada taolist läbipõlemist polnud, täitsa normaalsed inimesed. Imestan, kui räägitakse, et mõni olla pärast hulluks läinud. Mina pole ühtegi näinud. Äkki olen ise!?

Millega oli pärast kodus kõige raskem uuesti harjuda?

Kõigest tuleb normaalse mõtlemisega üle saada. Ma ei tea, mis see peaks olema, mis mind täielikult rivist välja lööks! Pole niisugust asja, mida maailmas enne meid veel tehtud pole. Kõike on ju nähtud–mõeldud.

Millal viimati nutsid?

Ei mäleta. Lapsena.

Kelle poolt oled Afganistanis sõdinud mehena Ameerika ja Iraagi sõjas?

(Pikk paus.) Sõjas on alati mängus poliitilised huvid. Pole nii, et ühed on mustad, teised valged.

Sina tead ju lähemalt ka moslemite julmust…

Muidugi tean. Aga see pole minu asi otsustada ja sel teemal ma sõna ei võta!

Afganistanis olles uskusid, et oled õige asja eest väljas?

Tollal küll. Nõukogude propaganda…

Millal kahtlema hakkasid?

Kui see aeg läbi sai ja informatsioon liikuma pääses.

Siis said aru, et riskisid oma eluga vale asja eest?

Ma ei kahetse kunagi tagantjärele midagi. Mis tehtud, see tehtud, selle peale ma enam ei mõtle… eriti sügavalt.

Oled näinud lähemalt maailma eri usundeid, milline on sinu loomusele kõige lähemal?

Usuteema on mulle üsna võõras. Budism ja hinduism tunduvad inimlähedased. Himaalajas on mõlema usu templeid ja tundub, et nad saavad omavahel sõbralikult läbi. Ei sega ega häiri teineteist nagu kristlaste ja moslemite pühakojad, kui need kõrvuti on.

Nõukogude armee kui rahvaste paabel: kellega leidsid ühise keele?

Minu parim sõber oli usbekk. Roodus oli sada meest kuueteistkümnest rahvusest. Olin ainus eestlane, oli üks lätlane, leedukaid polnud. Rahvuslikul pinnal meil probleeme suurt polnudki, tülid olid noorte ja vanade vahel. Polnud vahet, kas põrandaid pesi venelane või usbekk, aga ta oli noor!

Kellega on rahvusvahelises alpinistide seltskonnas kõige kindlam mägedesse «luurele minna»?

Venelastega kindlasti. Neil on alpinismis pikad traditsioonid, kogemused…

Ja seltsimehelikkus sisse kasvatatud?

Ei tea.

Mis sind mägedesse ajab? Pärast Afganistani teravust on raske rahuliku eluga leppida?

Üldiselt ma ei hädalda ega vingu. Aga kui olen pikka aeg siin koha peal elanud, ei tundu enam söök nii hea, voodi nii pehme… Kui hakkad juba tühja-tähja peale nina krimpsutama, on aeg jälle minna ja kuu aega ära olla… Praegugi olin kaks nädalat laeval ja viimased päevad juba mõtlesin: kurat, üle viskab! Kuigi, mis seal mul häda olla: magan korralikult, kajutis on korralik voodi ja dušš. Viis korda päevas omade sööklas mitmekesine toit — söön nii palju, kui tahan.

Mägedes on vaja elu eest võidelda. Käin seal, et aru saada, kui hea elu meil siin tegelikult on.

Toimib ka inimsuhetes…?

Loomulikult. Mõnda inimest ei taha siin üldse enam näha, aga kui siis tagasi tuled…

Everest — on see ülima või igavese rahu paik?

Ei! Ülima pinge paik! Minu teada on Everest oma nime saanud selle avastanud ohvitseri järgi.

Kui lõpuks tippu jõuad, ega siis mingit ülevat tunnet ei teki. Ei leia enda juures ühtegi asja, mis oleks meeldiv, kõik on ümberringi vastik… Liikmed valutavad, kõik on külmunud —jäätunud hapnikumask hõõrub näkku… Kaheksa tuhande meetri kõrgusel on pidev ja vägev tuul. Pidev külmatunne, mitte kuskil ei saa sooja. Pole hapnikku, vereringe ja selle tõttu ka mõtlemine on aeglane. Külmumistest tükib peale uni. Magama jääda on seal ohtlik: kui oled üksi, tähendab see surma. See on niivõrd jälk tunne seal üleval… (naerab) teist korda seda enam kogeda ei tahaks.

Ometi olid valmis oma elu mäele jätma?

Jah, iga väikseimgi eksimus võib seal sellega lõppeda.

Kui kaotad prillid, jääd seal kümne minutiga lumepimedaks. Kui kaotad mütsi, külmub pea, tekivad ajukahjustused ja jääd samuti sinna. Kui murrad Elbrusel jala, tuuakse sind alla, aga kui see juhtub Everestil — jääd üles. Kaaslane sind alla aidata ei saa, sest igaühel on endagagi palju tegemist. Võõrad grupid astuvad sust üle, kas sa sured seal või mitte, sest kõik on maksnud raha selle eest, et tippu jõuda.

Muu kannatasid välja, aga suitsuta olla ei saanud? Uhke olnuks ju Everestil maha jätta?

Mulle meeldib suitsetada. Kõige kauem pidasin suitsuta vastu kaks kuud. 15 aastat tagasi, töötasin siis Võru mäesuusakompleksi ehitusel. Tegime laastukatust, põrutasin haamriga vastu näppu ja läksin nii vihale, et küsisin sõbra käes suitsu. Ja oligi: jälle korras!

Esimene välisreis, jätame Afganistani kõrvale?

Turkmeenias käisin viis korda kõrbematkal. Ja edasi mööda Venemaad: Uuralid, Vladivostok, Sahhalin… Siis Slovakkias ja Prantsusmaal, lumelauda sõitmas. Ja edasi tulid juba mäed: Elbrus Kaukasuses, Mont Blanc Alpides, McKinley Alaskal… Lenini tipust Pamiiris jäi mul paarkümmend meetrit puudu. Pidin väsinud soomlased alla aitama.

Mägedes on oma reeglid: kui inimene juba pooleldi peast segi on, ei saa teda üksi alla lubada. Tagasitulekul eksisime udus ära — kõige ohtlikum olukord, mida ma elus kogenud olen.

Soojale maale lihtsalt lesima ei kipu?

Huvitav oleks igal pool, aga kuna aastas on ainult üks puhkus, valin muidugi mäed.

Kuhu kõige rohkem tagasi igatsed?

Katmandus oli mõnus lõunamaa sebimine… Alaskale läheks veel, sealsest elulaadist kumas enneolematut karmust ja ausust. Seal ei varasta keegi ega ürita sind petta.

Tiibetis üritati?

Ikka. Mitte just lausa paljaks koorida, aga… Sealne kant on ju vaene ja iga väikenegi asi kulub majapidamisse ära: olgu lusikas, kausike või püksirihm. Sellest tuleb aru saada.

Ent kui me Alaskal McKinley tipust alla tulime, leidsime öömaja ühest pisikesest lennujaamast. Aparatuur oli viimase peal, aga uksi ööseks kinni ei panda, vargaid ei karda seal keegi. Keerasime diivanile magama, hommikul üks plika tuli, vaatas: ahah, ja tegi meile kohvi. Meie varustus vedeles lageda taeva all, keegi ei puutunud.

Seattle’is rentisime auto, et sõita läänerannikut mööda Las Vegasesse. Tahtsime oma mägivarustuse garaaži hoiule jätta, aga sealne mees ütles: «Ma ei taha seda vastutust, see pole teil enam Alaska!»

Suurima pettumise paik?

Vist New York. Palju sa ikka vahid neid kõrgeid maju! Midagi üllatavalt seal polnud, tegelikult on meedia meile kogu maailma kätte toonud. Koha peal New Yorgi suurust ei hooma. Oled majade vahel — suurt vahet pole, kas oled seal või mõnes teises suurlinnas.

Aga Las Vegas on hoopis midagi muud, seal oli, mida vaadata.

Mängupalavikuline?

Pigem mõnus, rahulik ja puhas. Ka kasiinod — atraktiivne ja kihvt. Urbaniseerunud maailma poolelt tundus see linn paras ja parim paik.

Romantilisim paik, mis on kui armumiseks loodud?

(Paus pool minutit.) Oligi Alaskal. Anchorage’i linn — piisavalt suur ja parajalt väike. Kas just romantiline, aga rahulik ja tore.

Mitut keelt räägid?

Mul pole keelte peale annet.

Milliste rahvuste verd tunned endas olevat?

Pole oma sugupuuga tegelnud.

Sakslased, rootslased, venelased… Millise valitsejarahva mõju eestlastes enim tunda on?

Eh, rootsi rahulikkust… Ja natuke vene mõju.

Milles sina eestlaste ja soomlaste vahet näed?

Laeva baarmenina ütlen vaid niipalju, et soomlasi mahub ühte kõrtsi rohkem kui eestlasi või venelasi. Purjus soomlane on talutavam. Nemad nii agressiivsed pole, kisavad ja mögisevad, aga ega nad suurt kakle.

Orjarahva kompleks lööb meis tigedusena välja…

No matsirahvad ju mõlemad. Aga huumorimeel on tõesti erinev: kui tahan baarileti taga nalja visata, pean enne mõtlema. Nemad ei saa aru meie naljadest, meie nende omadest.

Kas Meloodia laev on parim tööpaik?

Laeva peal liigub võrreldes Võru baaridega rohkem raha, palgad on suuremad. Ma pole rahaahne inimene, aga hobi on mul kulukas. Kommertsekspeditsiooni liikmena Everestile minek maksab ümmarguselt miljon Eesti krooni.

Elukutset ma vahetada ei taha, aga kunagi laeva, sest igast asjast saab lõpuks küll.

Oled 15 aastat baarmen, milline on su enda lemmikpeopaik?

Paiga ja peo teevad inimesed, lemmikbaari pole. Nädalalõppudel olen kindlasti kusagil kõrtsis, joon õlut, mulle meeldib pidutseda — just planeerimata, juhuslik pidu. Kuni veel vaba oled, tuleb nautida elu! Pole ühtegi asja trenni pärast tegemata jätnud.

Oled rahul oma Võru ühetoalise korteriga?

Kui ma laevast pärast kahte töönädalat tulen, tunnen, et Tallinnas mulle elada ei meeldi. Juba looduse poolest ei tea ma Eestis teist nii ilusat kohta kui Võru. Seal on ka mu parimad sõbrad…

Milline võiks olla su unistuste kodu?

Kodu peab olema sihuke, kus saab elada, mitte teistele näitamiseks.

Milleta sa kodus elada ei saa?

Katus ei tohiks läbi lasta. (Naerab.) Ja elementaarsed asjad: dušš, voodi, söögilaud. Lihtne ju.

Telekas, muusikakeskus…?

Hea, kui on, aga pole oluline. Mina pole suur televiisorivaataja, muusikat kuulan.

Mis on su plaadiriiulil?

Jaan Tätte. Jaan Sööt. InBoil, Matvere. Saatpalu…

Kas järgmine on Chogori ehk K2 Himaalajas, maailma teine tipp?

Tahaks, aga see on nii karm mägi, et meil pole veel sinna niipea asja.

Üks eesmärk võiks olla esimese eestlasena teha seitsme kontinendi tipud. Minu treenituse juures on see reaalne. Ja rahaliste võimaluste juures. Seitsmest kolm on olemas: Elbrus Euroopas, McKinley Põhja-Ameerikas ja Everest Aasias. Teha on Aconcagua Lõuna-Ameerikas, Kilimandjaro Aafrikas, Mount Vinson Antarktikas ja Mount Carstensz Okeaanias, mida loetakse Austraalia kõrgeimaks tipuks.

Ja ikkagi: mis tunne on vaadata maailma kõige kõrgemast tipust?

Piltide peal on kõik palju ilusam. Everesti tipus ei teki mingit ülevat tunnet. Alles siis, kui see on ära tehtud, vaeva nähtud ja tohutult pingutatud, saab lõpuks end lõdvaks lasta. Kui saad esimese kruusi õlut kätte võtta, tunned tõelist naudingut.»

Kas Everest on su senise elu parim paik?

Ei, maailma kehvim paik. (Naerab.) Hullemat pole. Mägedes on kogu aeg külm ja näljatunne. Seal mõtled: mis häda oleks mul praegu olla tööl laevas või Võrus kodus!? Mõni rabab aasta otsa, et sõita siis Hispaaniasse, Kanaaridele päikse alla. Saavad natuke peesitada ega taha enam kuidagi tulla Eestisse, kus ilm on aasta otsa sitt. Ja peab jälle terve aasta mässama, kuni soojale maale tagasi saab.

Mina aga tulen mägedest tagasi siia puhkama. Puhkan aasta otsa tööl ja kodus — pärast mägesid on kõik selle kõrval puhkus.

«Kui pidada suitsetamist asjaks, millega keksida, siis Eesti rekord on kindlasti minu käes. Nii kõrgel kui mina pole teinud suitsu ükski eestlane. 8300 meetri kõrgusel Everesti viimases laagris enne tipurünnakut. Mul tuli lihtsalt suitsuisu. Enesetunne oli väga hea, samal ajal kui leedukas Saulius lebas mu kõrval telgis, hapnikuvoolik suus. Küsisin temalt: ega tal midagi selle vastu pole, kui ma ühe suitsu teen? Temal muidugi polnud. Tegin telgi lahti ja panin suitsu ette. Nii kõrgel suits ei põle hästi, tuleb näha kurja vaeva, et see põlema saada, aga kui kord põlema läheb, siis põleb ka kaua. Ligi 15 minutit saab teha.»