“Oli jah nii, et asjad läksid põlema,” laiutas Levandi enda ja abikaasa Anna söestunud luksusautode Jaguari ja BMW maasturi kõrval käsi ning kinnitas ETV kaamerate ees, et uurimas on käidud ja ühtlasi ka selgeks tehtud, et punane kukk sai alguse autodest. “Ma ei ole lõpuni kindel, aga tõenäoliselt ei ole midagi pahatahtlikku,” sõnas ta mõnevõrra ebalevalt.

“Kui pistsime majast ninad välja, siis põles kõik nagu jaanituli,” meenutas ta õudset õhtut. “Eks me muidu oleksimegi jäänud õhtusöögilaua taha, kui poleks kuulnud kahtlaseid pauke. Saatsime lapse vaatama ja avastasime, et mõlemad autod põlesid ja kummid paukusid. Hea, et saime enam-vähem järjele, tegelikult on kõik mahakandmisele, nii autod kui kuur,” hindas ta saadud kahjusid ning tänas õnne, et kogu hävinud varal oli olemas kehtiv kindlustus. “Ega muu ei päästa, kõik oli uued asjad. Aga ikka juhtub, läheme edasi, võtame kirved, sõbrad ja prügiauto appi ja hakkame kühveldama. Ei jää muud üle, saame lastega käsitööd teha nii mis säriseb!” jäi ta siiski positiivseks.

Kui rahateema kõrvale jätta, leidis spordi- ja ärimees, et tegu oli hea õppetunniga, kus sai välja uurida, kuidas kriisiolukorras käitud. “Minus istub väike päästja — hakkasin ise kustutama, nii palju kui sain. Mina abitust ei tunne sellistel hetkedel. Ma ei taha kiidelda, aga võib-olla nõukogude aja inimestel on rohkem pealehakkamist, mul oli piisavalt!” arutles ta. “Eks ma ise suure päästjahingega päästsin autodest oma suuski, rahakotte ja Anna iluuiske,” loetles ta esemeid, mis tuleroaks ei langenud.

Allar kinnitas Hermaküla küsimuse peale varasematest tulekogemustest, et tema viimased mälestused sellest jäävad umbes 40 aasta tagusesse aega, mil lapsepõlves sai usinalt kulu põletatud. “Tuli on asi, millega nalja pole!” toonitas ta mitu korda seda, kui tore on olla seaduskuulekas kodanik, kes maksab makse. “See on õppetund, palun kõigil makse maksta, et saaksime rõõmustada, kui appi tullakse ja kui päästjatel raha on!“ lisas ta lõpetuseks.