Kui võtad naiseks Venemaa tippiluuisutaja, siis pead arvestama, et varem või hiljem tuleb talle ka jäähall ehitada. Nii ALLAR LEVANDI tegigi.
Detsembri keskel saab valmis uus kahe väljakuga Rocca al Mare jäähall. 60 miljonit maksma läinud hall on spordiperekonna Anna (37) ja Allar (36) Levandi uus tippmark.
Kuigi peale 270 Anna uisukooli lapse on uue halli jääle oodatud kõik soovijad, tunnistab Allar Levandi, et esimene impulss jäähalli ehitamist korraldama hakata oli isiklik: luua Annale korralikud töötingimused.#p3#
Kui Levandid 1998. aastal Norrast, kus kahevõistluse olümpiapronks Allar Levandi Norra noortekoondist treenis, tagasi tulid, oli Tallinnas kaks jääväljakut: Linnahallis ja Talleksi katuseta liuväli. Anna esimene aasta Eestis oli raske. Tööd ta teha ei saanud, sest polnud vaba jääd. Nii istuski Anna kodus ja kasvatas lapsi.
«See ei mõjunud hästi meie pereelule, et mul polnud midagi väljaspool kodu,» tunnistab Anna. «Allar sai aru, et kui ta ei aita mul siin võimetele vastavat tööd leida, ei jää ma siia.»
Anna sai palju tööpakkumisi mujalt, Helsingis oleks iga uisuklubi ta tööle võtnud. «Pere on mulle küll number üks, aga ma vajan ka eneseteostust.»
Linn kinkis maa
Allar, kellel endise tippsportlase ja treenerina oli sponsorite otsimise kogemus olemas, hakkas otsima investoreid uue jäähalli ehitamiseks. Selge, et ainuüksi tuntud iluuisutaja Anna Kondrašova nime peale keegi raha üle kandma ei hakka. Tuli tõestada, et sellist ehitist on vaja. «Uurisime, kui palju on jäähalle naaberlinnades, kui koormatud oli Linnahalli väljak,» selgitab Allar. Selgus, et näiteks Helsingis on igas linnaosas oma jäähall, kokku on seal 40 väljakut.
Linnavalitsuse seisukoht oli algul, et sellised kallid alad, nagu golf, tennis, ratsutamine ja iluuisutamine peavad ise hakkama saama. Anna põhjendas, et liuvälju pole vaja ainult elitaarse alaga tegelejatele: «Liuväljal saab ju ka hokit mängida, hoki mängimiseks on vaja nahaalsust ja seda jõukate perede hellitatud võsukestel ei ole. Pühapäeval võivad kõik siia tulla vaba aega veetma, kohvik töötab ja muusika mängib, selle asemel et niisama tänaval logeleda või koguni viina võtta.»
Lõpuks otsustas linn, et annab jäähalli jaoks maa. «Meile anti linnakaart pihku, et vaadake, sellised vabad maatükid on olemas, valige välja,» meenutab Anna. «See oli suur asi. See maa koos kommunikatsioonidega oli väärt 7 miljonit, millega linn meid toetas.»
Lapsuke ristimata
Anna ja Allar hakkasid erainvestoreid otsima. «Eestis tunnevad ju kõik kõiki,» räägib Allar. «Räägid ühele, vaatad, kas ta innustub asjast. Ja nagu iga asjaga, kui keegi nõustub, on edasi juba kergem. Lõpus, kui peab hakkama raha välja käima, läheb jälle raskeks, mõned hüppavad alt ära.»
Anna arvates ei saagi jäähalli puhul rääkida investoritest: «See pole äriprojekt, need inimesed on altruistid, metseenid.»
Allar lisab, et õnneks leidus Eestis inimesi, kes suudavad mõelda suurmehelikult: «Selle jäähalli ehitus on heategevus Tallinnale ja kogu Eestile.»
Uue jäähalli kõrval asuvad Saku hall ja Onistari tennisehall. Kes annab jäähallile oma nime, on esialgu veel lahtine, aga läbirääkimised «ristiisaga» on lõppjärgus.
Hobi ja töö
Anna hakkab tulevikus istuma kahe tooli peal: ühelt poolt on ta jäähallis rentnik kui Rocca al Mare uisukooli omanik, teiselt poolt kuulub ta omanike esindajana jäähalli juhatusse. «Eks siis rentnik vaatab, et omanik hindu liiga kõrgeks ei ajaks, ja omanik jälle ei saa rentnikku liiga odavalt ka jääle lubada,» naerab Anna. Allar kuulub ainult juhatusse, uisukool on puhtalt Anna rida.
Anna tõdeb, et treeneritöö on rohkem hobi, sellega peret ei toida. «Kaks inimest peres ei saa korraga hobiga tegelda. Rahateenimine on praegu Allari mureks.»
Levandite peres on asjad kuidagi iseenesest nii läinud, et kord vajab üks rohkem teise toetust ja siis jälle teine. Kui Allar oli tippsportlane ja siis treener, olid kodused asjad ja poiste kasvatamine rohkem Anna õlul. Nüüd on Anna see, kes jõuab tihtipeale alles õhtul pärast kella kümmet koju ja on sageli ka nädalavahetustel uisukooliga ära.
«Tegelikult on see isegi hea, et just sedapidi on läinud,» leiab Anna. «Poisid on praegu juba eas, kus nad vajavad isa rohkem kui ema.»
Kumbki poeg pole vanemate jälgedesse läinud: Anders (13) mängib jalgpalli ja Armand (10) tennist. Ema loodab edaspidi nooremat poega rohkem näha, sest tennisehall, kus Armand mängib, on kohe uue jäähalli kõrval.#p2#
Allari arvates ei ole naisel vaja muretseda, et tal hetkel pere jaoks vähem aega jääb, ega ka selle pärast, et mees enam treeneriametit ei pea: «Saame hakkama, poisid on juba suured ja tippspordist sain ma oma doosi mõneks ajaks kätte.» Kuni eelmise talveni Eesti kahevõistlejate koondist treeninud Allar on nüüd ärile pühendunud. Talle kuulub osa spordikaupu maaletoovast firmast A&T Sport.
Elu sujub ise
Allar tunnistab, et nüüd on tal vähemalt mõneks ajaks tippspordist kõrini. «Olen ju kogu elu selle sees olnud. Kõigepealt sportlasena, siis treenisin Norra noori, siis Eesti koondist. Anna tegeleb lastega, see on tunduvalt meeldivam kui täiskasvanute tippsport.»
Allari meelest tuleb lasta elus asjadel ise paika loksuda, mitte püüda vägisi midagi läbi suruda. «Elu pakub ise õigel hetkel õigeid valikuid,» tõdeb ta. Nagu see, et väikestena said lapsed rohkem emaga olla ja nüüd on isal nende jaoks rohkem aega. Samuti hakkas Allar koos kompanjoniga 1990-ndate keskel tasapisi spordikaupu maale tooma. Nüüdseks on A&T Sport jalad kindlalt alla saanud.
Kuigi Eesti teise (esimene on Jeti jäähall Lasnamäel) erakapitalil põhineva jäähalli ehitus oli suur julgustükk, ei pea Anna seda siiski oma elutööks. «Ma loodan, et minu elutööks saab Eestile tippuisutajate kasvatamine. Nüüd on selleks tingimused loodud, edasi on vaja ainult tööd teha.»
