Alo Mattiiseni viimane kaaslane Katri Varbola armus hoiatustest hoolimata: mulle öeldi küll, et mõtle ikka, kellega ennast seod, aga siis oli hilja!
Vahur Kersna südamlikus Alo Mattiiseni 55.sünniaastapäevale pühendatud mälestussaates "Alo. Surematu." jagasid mitmed muusikule lähedal seisnud inimesed oma mõtteid ja mälestusi. Kõige kurvem jutuajamine, mida Kersna ilmselt oma saatele eelnenud intervjuudes ka "pisarakiskujana" välja reklaamis, oli Alo viimase armastatu Katri Varbolaga, kelle lein ei näi olevat siiani kustunud.
Alo ja Katri armulugu sai alguse tänu Mart Laari poliitkampaaniatele, kui Alol üha tihemini peakontorisse asja oli ja ta Katrile silma peale pani, olles aga säravateks lähenemiskatseteks liialt häbelik. "Lõpuks õnnestus tal mu telefoninumber välja ajada ja siis helistaski mulle varahommikul. Oli väga järjekindel, ei leppinud sellega, et ma talle "ei" ütlesin," meenutas Katri suhte algust. "Eks Mart ja Kati (Mart Laar ja abikaasa Katrin toim.) ütlesid mulle küll, et mõtle ikka, kellega ennast seod, aga siis oli hilja, olin juba ise ka armunud. Olin selle sammu juba teinud," tõdes ta.
Muusikuga suhtesse astudes ei osanud Katri enda sõnul märgata, kui katki mees oma sisemuses oli, nägi lihtsalt, kuidas Alo ta külge klammerdus. "Ta ei olnud harjunud olema üksi, koguaeg pidi olema keegi kõrval. Alguses ta pelgas mind, kadus ära pikkadeks aegadeks... ta küll soovis seda muutust oma ellu, aga võib-olla ei olnud selleks ka päris valmis. Ka paljudel tema tuttavatel ja sõpradel, kes olid harjunud ükskõik, mis kellaajal sisse astuma, polnud enam võimalust seda teha," kirjeldas ta konarlikku kohanemisaega.
Kõigest hoolimata kasvasid Alo ja Katri lahutamatult kokku: "Ta hoidis mind väga, pühendas mind oma ellu väga, arutas minuga oma eelnevat elu. Ta rääkis mulle rohkem, kui ma oleks tahtnud kuulda. Me käisime koos kogu aeg, ta ei tahtnud kuskile minna, ilma et ma kaasa poleks läinud. Ta oli inimene, kelle kõrval oli hoolimata keerulisest ajast väga hea ja turvaline olla. Ma ei tundnud ennast kunagi üksinda. Ta oli alati olemas isegi siis, kui ta ei osanud olla. Ta oli inimene, keda ma armastasin. Ja ka mina olin armastataud."
Üha halveneva tervise tõttu palus Katri Alol tungivalt arsti juurde minna ja sai lõpuks mehe ka nii kaugele, ent see lõppes katastroofiga. "Mida talle seal öeldi, seda ma ei tea, aga ta oli endast väga väljas ja ütles, et ei lähe enam kunagi tagasi. Siis me tülitsesime. Ja rääkisime ka tulevikust ja tulevikuplaanidest ja ta loobus isegi suitsetamisest, kuigi pakk päevas oli tema jaoks olnud norm, alkoholiga sama. Kuid siis tulid ka teatud tagasilöögid... Ja kui ta lõpuks ütles, et läheb tagasi, oli juba hilja. Ta ütles muide tihti jutu sees muuseas, et ma ju surengi noorelt. Ta võis seda öelda suvalisel hetkel, mitte midagi ei täpsustamata." Ja nii läkski.
