USAs töötav lauljatar HANNA-LIINA VÕSA sai viis päeva puhkust, et kodus tõelisi Eesti jõule veeta. Ja ehtsad põhjamaised jõulud ta ka sai!
Nüüdseks on Hanna-Liina (22) juba tagasi turvalises Ameerikas ja võib seal oma trupikaaslastele muusikalist «Grease», kus ta peaosa laulab, rääkida metsikust lumetormist kaugel eksootilises Eestis. Napid puhkusepäevad kulusid lauljataril peamiselt autoroolis. Laupäeva öösel tuisu ja lendude ärajäämise tõttu ööpäevase hilinemisega koju jõudnud, läks Hanna-Liina juba pühapäeval autojuhilubade saamiseks vajalikku talveolude-sõidueksamit tegema. Esmaspäeval tabas Tallinna aga viimaste aastate suurim lumetorm koos liikluskaose ja ummikutega.
Kas sa tulid niisama jõuludeks koju või oli sul siin asju ka ajada?
Tulin jõuludeks, aga samas ajasin natuke asju. Mu esmased load olid läbi, oli vaja teha sõit libeda ja pimedaga. Helistasin, et tulen neljaks päevaks, et kohe on vaja teha! Tegin ära ja sain load kätte, praegu tulengi Mustamäelt ARKist. Neli tundi istusin ummikus!
Miks sa nii kiiresti tagasi pead minema?
Mul on etendus, ikka seesama «Grease». Anti viis päeva puhkust. Kaks päeva sellest kulub lendamisele. 28 tundi lendasin, tavaliselt 8. Üks sõit tühistati ära, just see pikk üle ookeani New Yorgist. Nii ma siis istusin ja ootasin seal... Üks kott jäi mul ka NYsse, kõik jalanõud on seal...
Mitmes etendus sul «Grease’iga» tuleb?
Neljasajas on kohe-kohe tulemas.
Kas praegu mängid juba automaatselt?
Praegu on nii, et tuleb end kokku võtta, et etendust teha. Teine aasta läheb juba, eelmise aasta septembris alustasime. Mina ja meespeaosatäitja lõpetame jaanuari keskel ära. Etendus ise läheb edasi.
Lõpetate omal soovil või vahetatakse välja?
Omal soovil. Veebruar–märts on väga head kuud, et uusi osasid otsida. Siis otsitakse osatäitjaid uutesse muusikalidesse. Ma ei tahtnud seda jälle maha magada. Tundsin, et võiks juba midagi muud teha.
Kuidas sul mõtted liiguvad, jäädki Ameerikasse?
Niimoodi pole ma kunagi mõelnud. Praegu on väga hea aeg seal tegutseda. Aga mul pole mingit oma kohtagi, korterit. Alati vaatan, kelle juurde saan. Kui koolis käisin, üürisin vahepeal kortereid, aga need olid ka iga kuu uued. Etendusega me ainult reisime kogu aeg, nii et mul pole mõtetki ühes kohas korterit võtta.
Põhimõtteliselt ma olen «Grease’iga» terve Ameerika läbi käinud, kõik suuremad linnad ja palju väiksemaid.
Võid sa öelda, et oled Ameerikat näinud? Paljud, kes peavad oma töö tõttu sageli reisima, ütlevad, et ega nad sellest riigist, kus nad käisid, midagi ei tea, lennuväljalt kuhugi konverentsile ja pärast lennuväljale tagasi…
Võin öelda küll. Tunnen Ameerikat ikka päris hästi. Suuremates linnades oleme nädal või kaks koha peal. Päevad on kõik vabad. Siis käime ringi. Sõidame põhiliselt bussiga, bussiaknast näeb ka päris palju.
Milline see Ameerika on?
...ma ei taha kedagi solvata, aga NY ja idarannik on sellised, kus saab elada. Lääne pool on tore käia ja vaadata neid indiaanisugemetega kohti, need on hästi vahvad ja kõik, aga inimeste poole pealt on idarannik rohkem eurooplaste moodi. Pool Ameerikat on täiesti mõttetu maa.
Tõesti, palju on nähtud ja ka palju toredaid kohti. Viimati olime nädal aega San Diegos ja siis nädal aega Salt Lake Citys. Üks on ehtne talvelinn, teine Mehhiko piiri ääres. Salt Lake’is oli juba täiesti jõulumeeleolu. See on mormoonide linn ja nad on hästi rikkad, see on igalt poolt näha. Juhtusin ka kuulsa mormoonide koori peaproovile. 21 000 inimest oli seda kuulamas. San Diegos oli jälle selline mõnus pärismaalaste koht.
Linnal peab olema mingi oma aura, et oleks huvitav. Jäi meelde üks hästi pisike linn Colorado mägede tipus, rikaste inimeste suusakuurort. Seal oli nii pisike teater, et pooled meie etenduse asjad ei mahtunud sisse. Kolm nädalat olime ka Houstonis Texases, kus on NASA peakorter.
Võib-olla keegi teine Eestis ei olegi nii palju Ameerikat näinud kui sina?
See oleks raske, jah. Kui selline inimene oleks, oleks tore temaga rääkida. Et mida tema sellest arvab.
Kuidas teie trupp reisib, bussiga või lennukiga?
Sel aastal oleme bussiga sõitnud ainult paar päeva, kuigi ise eelistame seda. Lendamine nõuab palju energiat: asjade tassimine ja kokku-lahti pakkimine kogu aeg. Buss oli meile eelmisel aastal lausa koduks. Tekid, padjad hunnikus, nagu suur maja.
Kas sellist rändavat eluviisi harrastavad ka pereinimesed?
Trupis on ainult ühel naisel, kes mängib õpetajat, abikaasa. Aga lapsi pole temalgi.
Eks neil pikkadel sõitudel ole vist mure ka, mida ajaga peale hakata?
On jah. Sel aastal on ringreisidel hoopis teistmoodi kui eelmisel. Siis olid mul kaks sõbrannat-toanaabrit. Nemad ei tulnud enam. Sel aastal on mul oma tuba. Olen põhimõtteliselt kogu aeg omaette. Täitsa hea, igasugused ideed tulevad. Olen kuduma hakanud. Koon salle. See sall, mis mul kaelas on — siia sisse kudusin kõik oma oskused. Ükskord tuli mul niisugune hoog peale, et ühe nädalavahetusega kudusin viis salli! Trupikaaslased ei saa arugi, mis ma teen. Aga nad on suures vaimustuses, tahavad, et ma neile ka sallid teeks. Nad keegi ei oska kududa, pole seda näinudki. Nüüd üks palus, et ma talle ka õpetaksin.
Lisaks kudumisele olen palju lugema hakanud, varem ei olnud ma üldse raamatusõber, nii kui lugema hakkasin, jäin kohe magama. Aga nüüd ma muudkui loen.
Sel aastal on mul oma laptop reisil kaasas, suhtlen palju siinsete tuttavatega.
Küllap teil tekib seal omaette ühiskond, paarid?
Jaa-jaa, minnakse reisi jooksul kokku ja lahku. USAs on väga populaarsed reality show’d, kus pannakse suvalised inimesed kokku elama. Ma olen alati mõelnud, miks nad ei tee sellisest ringirändavast trupist seriaali? Teatriinimesed on ju veel ekstra huvitavad.
Kas sul on USAs mingi koht ka, mis on kodusem kui teised? New York?
Ei ole, kui, siis jah NY. Seal tunnen kõige rohkem inimesi.
Aga asjad?
Kõik on reisil kaasas.
Kui võtta Ameerika mõõdupuu järgi ja võrrelda sind su kursusekaaslastega NY muusikali- ja draama-akadeemiast, on sul siis siiani hästi/halvasti läinud?
Arvan, et mul on täitsa hästi läinud. Peaosa on suur asi.
Kuidas kursusekaaslastel läheb?
Mõned on ka Broadwayl paigal, nemad on veel aste kõrgemal. Ongi nii, et kas mängid Broadwayl või rändad ringi.
Kui kevadel uutesse osadesse proovima lähed, kas loodad Broadwayle pääseda?
No see on jah... suur illusioon. See oleks suur saavutus, mis pole nii kerge. Sellega käib kaasas suur paberimajandus.
On sul mingid lootused ka? Mida sa tahaksid mängida?
Tahaksin mängida mingis uues, originaalses tükis, mis ei ole nii kuulus. Sel aastal tuli välja uus muusikal “Wicked” kahest võlurist: heast ja halvast. See on praegu suur hitt, võimatu pileteid saada! Võib-olla see olekski kõige toredam, et poleks võrdlust varasemate etendustega.
Kas sinust paistab veel välja, et oled eestlane?
Võõrad aru ei saa, aktsenti vist ei ole enam. Aga kavas on kirjas, et olen Eestist. Siis küsitakse, kus see Eesti on ja mis see on. Tuurikaaslased on nii uhked minu eksootilise päritolu üle, nad lükkavad mu alati ette, et las tema räägib, tema on Eestist. Ma ikka teen reklaami nii mis hirmus.
Kas su pere ei muretse? Et äkki võtad kätte ja jäädki sinna?
Ma käin Eestis päris tihti ja eks nad on minu üle uhked ka. Ameerika tuttavad vahel räägivad, et jääd siia elama, abiellud... Aga mul ei ole seal praegu mingeid sidemeid. Peale töö.
Kas ameerika poisid pole sinu maitse järgi?
Ei ole jah, eesti poisid on ikka oma sorti. Arvan, et ma ei oleks õnnelik ka, kui ma päriselt sinna jääksin. Vanemad on ju siin. Siis ei saa kusagil päris rahu.
Kui kaua sa arvad sellist rändurielu elavat?
Praegu mul on üks selline tärmin — tööviisa on 2005. aasta suveni. Eks seda saab pikendada, aga see on ikkagi tähtaeg. See eeldab, et mul on seal midagi teha, on mingi roll. Ja kui rolli ei ole, pole ka millestki elada.
Aga kuidas seal teenistus on? Kui tagasi tuled, ostad Tallinna kesklinna neljatoalise korteri?
Praegu veel ei osta. Aga teenib normaalselt, sel aastal paremini kui eelmisel. Eelmisel aastal olin eriti kokkuhoidlik, sel aastal ikka natuke kulutan ka. Kui teised lähevad restorani, lähen mina ka, või kui saapad on katki, tuleb uued osta. Aga teistega võrreldes olen väga kokkuhoidlik.
Aga jõulukingid ostsid Ameerikast või siit?
Ikka sealt, kõik tahavad ju Ameerika kinke saada. Kingid ostsin läänepoolsetest huvitavamatest linnadest. Mulle meeldib õudselt indiaanitemaatika. Aga tavalised poed on ikka tavalised, nagu Eestiski. Ja Eestis on kaup minu meelest rohkem valitud. Seal on kõik hunnikusse visatud.
Oled sa Ameerikas rahateenimise või kogemuse pärast?
Põhiline on silmaringi laiendamine. Siin tüdineksid inimesed ära, kui ma kogu aeg igal pool figureeriksin. Ja mul on seal ka palju toredaid sõpru.
Miks sa Eestis «Grease’is» ei mängi, oleks ju põnev võrrelda olnud?
Oleks olnud jah. Mulle pakuti seda, aga siis ma ei teadnud, kaua ma pean veel USAs seda mängima. Aga nad saatsid mulle nüüd videoreklaami. Nii toredasti on välja tulnud. Kui vähegi võimalik, tahan ma seda vaatama tulla küll.
Kui sa siin oled, kas siis igatsed Ameerika järele ka?
Ei igatse, sest ma ju kohe jälle lähen. Elu siin ja Ameerikas on nii erinev, et kui ma siin olen, siis on tunne, nagu see seal oleks uni, nagu seda tegelikult ei oleks olemas. See on teine elu ja ma olen seal teine inimene.
Mis sa siin olles teed?
Saan sõpradega kokku ja sõidan autoga nii palju, et õudne lihtsalt. Mul on oma auto, vahepeal seisab ja ootab mind. Kui tulen, siis vaatan, suu ammuli, alati uusi asju, mis vahepeal on tehtud. Seekord oli kaubamaja juures tunnel tehtud, kodu juures Viimsis oli ringtee. Suvel käisin mööda Eestit ringi, olin Hiiumaal suvekodus.
Kui sa siia tuled ja oma vanade sõpradega kohtud, kas sa siis ei tunne end nendega võrreldes paljukogenu ja -näinuna?
Ei, nii ma ei tunne, aga natuke teistmoodi mõtlemine on küll. Eesti mõtlemine. Kõige paremini tajub seda siis, kui sõita lennukiga Eestisse. Viimases peatuses enne Eestit näed eestlasi, kes ootavad ka sama lennukit. Eestlased tunneb kohe ära, nad ei pea midagi isegi ütlema. Ameeriklased on hästi avatud. Eestlased, kui mingi probleem on, ei julge minna seda lahendama. Ma olen viimasel ajal püüdnud rohkem oma õigust nõuda, näiteks selle kotiga, mis NYsse jäi. Olen sinna nüüd neli korda helistanud ja nõudnud, et ma pean siit uued asjad ostma, et makske välja.
Väliselt on eestlased rohkem… mitte moodsamalt, aga ebamugavamalt riides. Kontsasaapaid Ameerikas ei näe, kui sa just NYs kusagil pidudel ei käi. Aga siin käivad enamik kontsasaabastega.
Kas sul seal koduigatsus ka peale tuleb?
Kogu aeg, hästi tihti. Siis peabki leidma mingit tegevust, nagu kudumine.
Aga mille järele sa igatsed?
Eestis ma tunnen, et süda on rahul. Kodune tunne, omad eesti söögid.
Nüüd lähed ja räägid sõpradele, kuidas sa kääritatud kapsaid sõid?
Oh, nad ikka imestavad igasuguste asjade üle, mida ma teen. Kui õunasüdame ära sõin, kardeti, et jään haigeks.
Millal nüüd järgmine kord tuled?
Veebruaris. Mul on veebruari lõpus siin hunnik kontserte. Eesti Kontsert korraldab sarja Charlie Chaplini teemal. Ja siis ma laulan veel koos Põlva kooriga Eliise.
Selleks ajaks on sul «Grease’iga» ühel pool. Kahju ei ole?
Praegu veel ei ole, praegu vaatan nagu sellest üle, kaugemale. Eks kahjutunne alles tuleb, kui see läbi on.
Aga hirmu sul ei ole osast loobuda, et äkki ei saa midagi uut?
Õnneks või kahjuks ma veel seda hirmu ei tunne. Paljud inimesed, kes meil selleks aastaks truppi edasi jäid, ei võtnudki sellepärast riski midagi proovida, et äkki ei saa midagi. Aga mina nüüd riskin.
Sa võid ju alati siia tagasi tulla?
Jah, mul on selles mõttes päris hästi.
