«Kui õnne ja armastuse soov on olemas, inimesel alati silm särab,» leiab viiuldaja, dirigent ja Hortus Musicuse juht Andres Mustonen. Kuue aasta eest naise matnud, läbi kaotuse helgusele ärganud mees usub, et hing ei sure kunagi ja tulevad veel teised ilusad elud.

Kui Andres Mustonen (53) Hortus Musicuse Tallinna vanalinnas Lühikese Jala väravatornis asuvas ruumis kohvitassi huultele tõstab ja fotograaf selle kaadrisse püüab, muretseb ta, et ehk peaks kaasmaalaste tervise huvides pildiallkirjaks kirjutama: «Üle ühe tassi kohvi joomine päevas on kahjulik.» Üle maailma muusikat ette kandmas käinud, on teda ikka ja jälle hämmastanud, kui altid on inimesed enesehävitusele – vanades Euroopa riikides lüüakse surmahoiatused suitsupakkidel veel suuremalt letti kui meil, aga ikka inimesed tossutavad. «Hämmastav on see tuimus ekstreemsete asjade suhtes. Aga kui väike prussakas poeb püksisäärest sisse, on selline hirm!» lausub Andres. Andres valmistub Tallinnas enesenimeliseks suureks festivaliks Mustonen Fest-Barokk. Ühtelugu peab ta üles-alla kõmpima Lühikese Jala väravatorni keskaegsetest lõputuna näivatest treppidest, mis võtavad väetimad võhmale. Aga Mustonen on vintske sell – teeb joogat ja seisab pea peal, et veri paremini aju tööle tõmbaks. «Kahjuks veini ei ole. Pühapäeval muidu tavaliselt joome veini,» avaldab Andres. Fotograaf Ardo Kaljuvee viskab nalja, et sellel, kes veini armastab, ei saagi seda olla, sest ta on selle ära joonud. Mustonen, silmad naerust kiiskamas, seletab vastu: «Ja nendelt, kes seda ei armasta, ei tasu ka küsida, sest nendel on ta juba äädikaks läinud.» Elu on tal kiire. «Samas peab olema ellusuhtumine rahulik. See saab olla nii, kui tead, mida teed – see on minu deviis,» selgitab Andres. «Mitte ei torma kuhugi poole, ei jahmerda kogu aeg. Tempo peab olema meeletu, aga see tempo tuleb sinu seest, mitte et see on peale surutud tempo.» Andres haarab naudinguga igast elatavast hetkest. Iga kohtumine, inimestega suhtlemine, avastamised, uue nägemine, pidev uudishimu, valmisolek riskeerida ja teha uusi asju – see on tema jaoks tohutult rikas elu! «Ma tunnen end nii rikkana! Loovus on minu ümber ja see ongi rikkus. Tegemiste ja olemiste juures on kõige hullem leigus! Mingu kas või täiesti vastuollu kõigega, aga see on sul ausalt seestpoolt tulnud, sellel on suur power!» räägib Andres.
Hiljuti arutati ühes seltskonnas, et keegi ei viibuta taktikeppi sellise kirega nagu dirigent Mustonen. Sinust on seda powerit kaugele näha! Seda peab sul sees olema, ilma ei toimu mitte midagi! Kui seda ei ole, siis inimene ei eksisteeri, siis ta vegeteerib ainult. {poolik}
Arvad, et eestlased vegeteerivad? Einoh, energia tempo on aeglane, loomulikult, aga see ei tähenda jooksmist. Mina pole mingi spordimees, vastupidi – ma ei saa üldse aru, miks nad jooksevad. Küsimus on kreatiivses energias ja see võib ka istudes olla tempokas. Teine asi. Planeerida võib kohtumiste kellaaegu, aga loomingut ei saa sa valmis teha ja purki pista, et pakkuda seda välja nagu toodet. Ma olen hästi selle sõna vastu – toode. Toode on lõpetatud. Aga elus pole midagi lõpetatud – armastus ei lõpe kunagi! Kas armastus saab olla lõpetatud? Ei, mitte kunagi. Ta on kogu aeg muutuv. Ma ei ütle, et iga kord täienev, sest elus on väga palju langusi, kus ka armastuse kirkus kahaneb.
Su naine Helle, kellega abiellusid 1974. aastal, suri kuue aasta eest pärast rasket haigust. Sellel ristteel on võimalus, et muutud helgeks ja säilitad selle hingesideme või sind tabab must masendus, irdud... Jah, see on täiesti võimalik, aga siis sa tapad ennast ära. Inimesed seovad ennast inimestega, aga me kõik peame jääma endaks. On asju, mida sina mõjutada ei saa, rääkimata surmast. Me teeme kõik selleks, et teatud õnnetused ei toimuks, aga kui toimuvad ja peavad toimuma, meie ei saa neid muuta. Ja kui nendest masendud, siis hävitad ennast. Me ei saa lasta end võtta haigekstegevast meeleolust. Võib juhtuda, et sünnid kaotusest uuesti.
Kuidas sina sündisid naise lahkumise läbi uuesti? Olen kindlasti sündinud uuesti, sellepärast, et mind viidi helgusesse. Surma, muutustega läks seest ja väljast heledaks, ja see heledus jätkas valgustamist. Jätkab kogu aeg ja läheb veel suuremaks.
Sa usud hinge surematust ja teisi elusid? Oleme energia muutumise taasloovas protsessis, eksisteerimine ei lõpe kunagi! Ainult nii on mõtet elada, siis see elu on täiuslik ju! Ja kui järgmist elu ka ei tule, no mis siis, aga see elu on olnud hästi! Kui see tõdemus kasvab ausalt sust Välja – see on ju tohutu positiivsus.
Tunnetad lahkunud naisega kontakti? Tunnetan temaga kontakti ja ka praegust kontakti. Mul on ju viies aasta uus abikaasa. See kõik jätkub. Energiad keerasid nagu vindid teistpidi peale ja vormisid uued visioonid ja nägemused. Seismine ei tekita mingisugust muutust, inimlik halisemine on väga kurnav ja hävitav. Aga mitte unustamine! Mälu peab olema tugev ja mul on väga tugev minevikumälu. Ning mul on väga suur olevikuhelgus. Kõige suurem tragöödia inimesele on äkksurm. Mida helgem see ettevalmistus lahkumiseks on, seda ilusam on elu ja seda ilusamalt sa siit lahkud, suures lootuses elu ja ilu jätkamises.
Kuidas sa probleemidesse suhtud? Probleemid on masendavad, kui nendesse nii suhtud. Masendus on energiat sööv nähtus. Näen ümber väga palju masendust, negatiivsust, kurbust, lootusetust. Väga raske on inimesel elada nii. Vastand ei ole, et probleemi ei näe, aga igal juhul ka suuremaks ei ole mõtet neid puhuda. Kui lased end probleemil maha murda, pole sinust endale ega teistele kasu.
Sul on praeguse abikaasa, tõlkija ja diplomaadi Malle Talvet-Mustoneniga spirituaalselt sarnane mõttelaad, see teid kokku viiski? Väga-väga lähedased ja väga mõistvad mõttelaadid on meil, väga üks maailm. See on väga suur õnn, kui sul on kaaslane, kellega jagad nii tugevat sidet, ja et see on niimoodi läinud. Järelikult see on määratud, sest muidu ei saaks see maailm meil nii üks olla, inimesed ju muidu elu jooksul muutuvad. Teadsime teineteist varem.
Kuidas su naine sind rikastab? Temalt on tulnud väga avar kultuuri tajumine. Natuke teise nurga alt, sest kultuur on lõpmatus. See on minu jaoks tsiviliseeritud inimese olek. Muidugi väga suur siirus ja tohutu usaldamine, need on väga olulised ja suured asjad. Kuid inimesed lähevad siin alt, et otsivad täiesti enese moodi partnerit. Erinevused on ju põnevad. See oleks lihtne, kui kõik on ühe vitsaga löödud, aga kui igav!
Hinged peavad põimuma, aga kuidas te naisega erinevad olete? Armastuse juurde kuuluvad mõistvus, mõistlikkus, arvestamine, ning need lahendavad kohe ära erinevustest tulevad probleemid. Kuidas saab tülisid olla, kui... On emotsionaalsed plahvatused, aga see ei lahjenda armastust. Pisiasjadega tegelemine on ohtlik! Ei tasu olla ninapidi pudrus, siis sa ei tea, kas sööd herkula- või tatraputru, karjud ja lämbud. Tõsta nina üles ja vaata kõigepealt, mis pudrus oled. Mida kaugemale distantsile lähed, tihtipeale seda ilusamaks pilt muutub.
Mis see armastus üldse on? Armastust selgitada saab niimoodi, et kui teda ei ole, saab sellest igaüks aru. See on inimese sees väga aus tunne. Ta on igal juhul rikas, leebe, mõistev, andestav. Sa mõistad, soovid ja näed head, siis sul on endal hea olla. Kui sinul on hea olla, on sinu jaoks maailm värviline. Kui seda pole, siis ta läheb selliseks halliks. Ehkki inimesed on nii erinevad, kõiki ühendab soov leida õnn ja armastus. See soov ei tohi kunagi kaduda. Kui õnne ja armastuse soov on olemas, inimesel alati silm särab.
Seepärast Eestis inimestel silmad ei sära, kuna nad on loobunud ihkamast tõelist armastust? Just nimelt! Kui puudub see soov, on silmad tuhmid.
Sinu rikkus? Minu puhul on väga suur rikkus minu poja ja tema elu jätkumine mu kolme lapselapsega. Ma ei ole küll kogu aeg ninapidi juures, aga tunnetan nende näol sellist suurt ühiskonda enda ümber. Kuidas see liigub, areneb ja muutub – väga huvitav on, mis inimese kasvades toimub. Mina oma poja kasvatamise ajal olin juba väga ägedalt laval, rääkimata praegusest – olen vist kümme korda veel tihedamalt –, aga tajun kogu aeg neid kasvamisi ja liikumisi. See on see energia, mis on meist tekkinud. See on väga soe tunne.
Kui palju sa argiselt saad poja ja lapselastega aega veeta? Piisavalt palju, aga alati vähe. Südames kannan neid kogu aeg. Iga inimese puhul saad aru, mille ees on tema siin maailmas vastutav. Oled sa loodud vaid selleks, et elu edasi kanda, või ka selleks, et kogetut sulle omase väljendusvormi kaudu teistele edasi anda. Mul on see teine pool ka tugeva vajadusena sees.
Igasugu inimesi sa aga endale ligi ei lase... Vestlus inimesega lihtsalt tekib ja kui ei teki, tuleb ära lõpetada. Iga suhe, iga suhtlemine rikastab. Kui tunned, et võtab ära, siis väldi. Väga tähtis on seda tasakaaluristi, mis on inimese sees, mitte kõigutada. Inimene peab ikka olema nagu tugev tamm, hästi tugevate juurtega. Kui ta on oksakene tuule käes, lehed kukuvad lihtsalt maha ja suured söövad ära. Kõige parem, kui oled palm. Kõige rohkem armastangi palmipuid, sest nad on igavesed, muutuvad küll, aga ei viska kunagi lehti maha ja on surematud.
Kuidas sa enese jaoks joogapraktika avastasid? Ma ei ole praegu aktiivselt tegelenud, metsikult on sõita, tohutult on puuduvaid öid ja päevi. Joogas on vaja rahu, aga tähtis on mulle sealt omandatud mõtlemine. Olen tegelenud nooruses väga tugevalt joogaga, vahepeal vähem. Kui kakskümmend aastat tagasi Indias käisin, sain taas väga võimsa joogaimpulsi. Mul tuli nagu noorusearmastus tagasi. Olen praktiliselt kogu elu taimetoitlane olnud. Elavale mitte häda teha – sedasi olen mõelnud nii kaua kui mäletan. Aga jooga kui selline on väga tähtis balansi leidmisel, vabastab keha ja vaimu üleliigsest. Kogu aeg midagi koondub, halbadest asjadest peab vabanema. Iseenesest paremaks ei lähe, pead väga palju ise töötama endaga. Energia peab kogu aeg voolama, olema liikumises nagu puhas vesi. Väga oluline on elus see, et oleksime pea peal, et veri käiks ka teistpidi. Ajule on väga vaja teistpidi vere läbijooksu, nii saab ta külluslikumalt toitu, pärast seda oled selgema mõistusega, kõik läheb kergemaks. Ega füüsis ole selleks, et sellega vaevelda, ta ei tohi sinu vaimu segada.
Vanus pole ettekääne porisemiseks? Jane Fonda kirjutas vananemisest raamatu, kuna juba 40ndates ärkas ta igal hommikul nagu torisev vanaeit, nii et lõpuks endalegi tüütuks muutus. Aga ta avastas, et elu teises pooles on tarkust endaga rahu teha, rõõmsa uudishimuga elada. Just nimelt. Kui jätkad alati avastamist, on su elu kogu aeg noor. Mitte vananev elu, vaid noor elu. Ja mitu elu tuleb, ega see ei ole meil üks ja ainus. Me elame iga päev, kõik algab peale sellest hetkest, antud hetkest – sellest tekivad päevad, tekivad aastad. Me eksisteerime kolmes ajas korraga, me baseerume minevikul, plahvatame olevikus, aga visioonina näeme tulevikku.
Mil määral sa oma tulevikku tajud? Mina tajun seda kujunditega, et millisel rajal ma olen ja kuidas, mis värvides see on. Mitte sellega, et järgmine aasta kukub kivi pähe. Teisest küljest on mind väga aidanud etteaimdused. Ma tajun õhkkonda ja tulevast õhkkonda väga hästi ette. Vahel tekivad sasipuntrad ja ma kaugelt tajun juba ette, et see niimoodi on. Kui lähen kuskile, tajun, mil määral on seal pinged sees. Tajun olukordi just inimeste auradest, kes on mu ümber.
Kuidas sa tajud aurasid? Ma tajun inimeste olekut ja mõtteid, aga ma ei taha neid kunagi neile sõnastada, sest asjad võivad rängad olla. Kui lähen orkestri ette – seal on 60 inimest –, ma kõigepealt vaatan kõik üksikult üle, enne kui alustan. Kui teen esimese proovi, tajun-vaatan, millised auralaigud on – kus on erksamad, kus on täiesti auk – istub inimene, aga on täielik auk. Sa võid ju olla kohale tulnud, aga sind ei ole kohal. Ma tajun seda, aga ma mitte kunagi ei kirjuta midagi üles, ei tee sellest suurt lugu, see jääb sinna hetke. Olukorda ja inimeste juurde, kuhu ma olen nüüd pandud, on vaja hakata siis vormima nagu savi, vormida sellest nüüd üks teos. See on väga põnev.
Nii et mõtteid on võimalik lugeda… Muidugi on võimalik, aga meil on nii palju pragmaatilisi konkreetseid asju, mida peame teisele ütlema, kas või kellaaegu. Need mõtte kaudu tajutavad nähtused on suuremad, globaalsemad arusaamised. Mul on globaalselt väga suur sõpruskond, kellega ma pole pidevalt ninapidi koos, aga me oleme üksteise ja muutustega kursis. Kui sa tajud kõiki neid inimesi kaugusest, sa ei ole kunagi üksinda. Facebooki kontot mul pole, mul ei ole seda vaja. Elu ongi üks tunnetamine ju – kuidas sa tunnetad nähtusi, milline sa oled. Sellest tekibki sinu isiksus. Kõige tähtsam on ju see, et inimesel oleks isiksus. Et ta on originaalne, ainulaadne, teist sellist ei ole! Indiviidi kreatiivsusest, loomingust tekib maailma rikkus, see ongi inimühiskond. Elu raskus on see, et otsuseid tuleb langetada. Sa pead need sammud tegema kiiresti, kartmata tulemust. Võib ka vähem õnnestuda, aga üldiselt, kui su tonaalsus on kõrge, asjad kipuvad õnnestuma. Kõhklemine ja kahtlemine on tervisele kahjulik.
Sinu sõnum on, et usalda sisetunnet? Usalda sisetunnet, leia end üles! Kõige olulisem on, et lapsi ja noori peaks kasvatama ennast ja oma ego üles leidma – kes ma olen!? Ego ei ole vaja tappa. Mida teevad aga institutsioonid? Nad nivelleerivad egosid. Ego peab arendama, see peab sinust välja tulema, sest see on ainulaadne. Ego on mina. Mina leidmine... Ma ei taha öelda, et kasvatame mõttelaadi «mina olen kõige uhkem ja parem» – aga leia enda mina üles! Ja mitte ühtegi igavat inimest pole olemas. Nad lihtsalt ei leia üles ennast. Siit tuleb rahulolematus, sellest jälle haigused, on vaja sotsiaalhoolekannet, haiglaid. Ühed metsikud probleemid on kogu aeg, see tuleb rahulolematusest. Kõigepealt saame sõpradeks endaga, siis saame ka teisi sõpru. Kui oled endaga sõber, on sul sõpru palju. Kui sa ei ole, sa ei kleepu kellegagi.
Mil määral eesti rahva mentaliteet on sind seganud? Loomulikult ma ei tunne, et see oleks minu mentaliteet, mis lõpeb meie riigi piiridega. Tajun, et ma päris siia ei kuulu. Ega ma ei saa öelda, et käin eestlasena ringi. See mõtlemine kindlasti väga paljudele eestlastele ei meeldi – on mõtlemine, et eestlane olla on uhke ja hää. Aga see pole mitte midagi erilist, ei maksa sellest teha suurt numbrit, ka mitte väikerahvastel. Mida rohkem selle ühe rahvusringkonna seest kasvab vabasid egosid ja isiksusi, seda vägevam riik on. Oled näinud Aleksis Kivi «Seitsme venna» ekraniseeringut?
«Seitse venda», sellest räägitakse juba koolis... Seal on üks kaader, kus seitse venda istuvad laua taga, kõik olid niuksed kinnised lõustad, vaatasid surnud punkti. Selles on väga suur filosoofia, et sul võib olla neid vendi isegi 70, aga kui nad on sellised...
Oled ikka maailmas üksi? Jah. Selle silmavaate vastand on, et sirutad end lahti ja vaatad üles, väärtustad erilisust. Ma ei taha naabrimehega ühesugune olla! See oleks ju igav, aga seda igavust näeme väga palju. Seda eesti juttu kuuleb palju, eesti juttu räägib vaid ebakindel inimene. Ei ole aga nii, et see on selline, too säärane, aga meie oleme sellised. Minule meeldib väga maailma avardumine, kuigi endaks jäämine on väga tähtis. Põhilised inimlikud tahtmised on niikuinii samad, erinevad väljendusvormid lihtsalt, mille loob temperament. Mina kutsun ennast ja teisi üles leidma iseennast, uskuma, et oled loodud millekski ja vastutad selle eest, mida teed.