Anna-Maria Galojan: Kas olla poksikott?

 (161)
Anna Galojan
Anna GalojanLaura Kallasvee

“Kahjuks eksisteerib kommentaatoreid, kes päeval sulle naeratavad ja moment hiljem, jõudes esimese arvuti taha, panevad sulle mataka ära,” arutleb politoloog Anna-Maria Galojan.

“Et saada teada, kuhu koer on maetud, peab ette võtma tõelisi ekstreemsusi: käima politseis, tegema avalduse ja siis ootama, kas selgub, kes su kohta rõveduse teele saatis,” kirjutab Galojan portaalis Trend24.

“Üks on kindel, kui tugevad me ka pole, siis kommentaariumis on ikka mõni nool, mis soomusrüüst läbi murrab.”

Anna Maria tutvusringkonnas on ka neid, kommentaare ei loe.

“Ja tõega — nad ei teegi seda. Mõni ütleb, et see on pea liiva alla peitmine, aga pigem on need inimesed teinud valiku — kas olla või mitte olla? Poksikott.”

Galojan jätkab: “Isiklikult tunnen vaid üht sellist, kel on raudset jõudu mitte ühtegi “kommi” lugeda. Ei tea, kas see ongi raudne tahe, pigem harjumuse jõud tegeleda oma asjade edasi, sel ajal, kui kuskil raiskab keegi teine oma aega räpaseid laimavaid sõnu ritta seades.”

“Aeg. See on miski, mis jookseb liivana läbi sõrmede. Ja igaüks otsustab ise, kuidas seda väärtuslikku kingitust Loojalt kasutada. Kurb, kui mõni kukub kokku arvuti taga, kus ta pole jõudnud lõpetada viimast lauset ja tema õõvastav “medali teine pool” tuleb nõnda lähedastele ilmsiks,” kirjutab Anna-Maria.

“Ja rõõm, kui on neid, kel jaksu pea püsti elust läbi minna, mitte kunagi sõimates teisi ega lugedes enda kohta kirjutatut. Kuid see on ilmselt ainus viis kommentaariumisõjas ellu jääda.”

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare