"Mind on püütud psühholoogiliselt tappa,"ütleb Anna-Maria Galojan. Järgmisel nädalal ootab teda kohus
Anna-Maria Galojan (28) on viimase kolme ja poole aasta jooksul läbi käinud tulest ja veest, tõelisest põrgust! Naise psüühika vastupidamise taga seisab loomulikult ka salapärane meesterahvas, kellest Anna-Maria esimest korda ka Kroonika lugejatele pajatab.
Kolmapäevast on Galojan aga taas intensiivselt luubi all. Siis toimub esimene kohtuistung asjas, kus teda kui MTÜ Eesti Euroopa Liikumise eksjuhti süüdistatakse ligi miljoni krooni omastamises ja võltsitud dokumendi kasutamises. Süüdistuse järgi kasutas toonane reformierakondlane Galojan kurjasti ära ligipääsu ühingu rahale, kasseerides enda tarbeks üle 930 000 krooni! Uurimise andmetel kasutas Anna-Maria ühingu pangakaarti oma isiklike ostude eest tasumiseks. Samuti andnud ta ühingu raamatupidajale korraldusi oma arvete tasumiseks või esitas kuluaruandeid, milles näitas kulutusi ühingu heaks, kuigi tegelikult läinud need ta enda tarbeks… Kohus peab õigluse püsti panema selleski punktis, kas Galojan tasus ühingu rahaga oma riiete, ehete, hinnaliste aksessuaaride ja jalatsite, ilusalongi ja reisi eest. Anna-Maria, kes praegu vastutab ajalehe Baltic Times Eesti poole sisu eest, ütleb enda nüüdki olevat süütu ohvri!
Ta usub kohtu õiglusesse!
Kuidas üldse algas sinu poliitikukarjäär?
Poliitikaga alustasin Reformierakonna noortekogust, kui olin neliteist. Elasin siis Ida-Virumaal Kohtla-Järvel. Mind on alati ajalugu ja rahvusvahelised suhted huvitanud.
Kuidas sai üks Kohtla-Järve tüdruk nii suurelt unistada?
Mul on väga hea meel, et sealkandis elas väga palju Esimese Vabariigi aegseid intelligentsi esindajaid, sealhulgas diplomaate, keda ei lastud peale Siberit kusagile mujale. Kuna mul vanemad olid tihti tööl, siis nad hoidsid mind lapsena ja suhtlesin nendega päris palju. See kindlasti omas suurt mõju. Praegu mõtlen, et kui loll ma olin seitsme-kaheksa-aastaselt. Esitaksin neile praegu küsimusi, millest toona ei osanud mõeldagi. Nüüd on nad kahjuks juba meie seast lahkunud.
Sul on praegugi seal sugulasi?
Jah, mu ema elab ja töötab Ida-Viru Keskhaiglas. Nii et ma satun sinna väga tihti. Praegu on mul ka koer ema juures hoiul. Seega katsun käia vähemalt iga kümne päeva tagant kodus. See on minu jaoks nii püha koht. Mul on seal isegi ristiema, Kuremäe kloostri abtiss, ja seal just olid õigeusu jõulud ja siis me tähistasime neid seal.
{poolik}
Oled usklik?
Ma ei ole fanaatiline usklik küll, aga olen ristitud ja pean lugu kristlikest väärtustest. Mul on sõpru nende seas, kes üldse ei usu, ja nende seas, kes on moslemid. Seega olen väga tolerantne. Ma usun, et igal inimesel on oma väärtused.
Kust su vanemad on pärit?
Mu ema on armeenlane ja isa eestlane, nad kohtusid Peterburis õppides. Isa on rahvusvahelise õiguse spetsialist ja elab USAs, ema on arst. Perekonnanimi on mul muide ema oma, kuna see oli emapoolse suguvõsa tingimus, et esimene laps saab ema perekonnanime. Ja kuigi mu vanemad lahutasid, kui olin viiene, on nad jäänud siiani parimateks sõpradeks. Kumbki pole uuesti abiellunud.
Isaga on teil kaugusest hoolimata lähedased suhted?
Jaa, loomulikult. Meie side on tihe, kuigi ta elab New Yorgis. Saame tihtipeale kokku poolel teel ehk Londonis, Lõuna-Prantsusmaal või Stockholmis, samuti käib ta siin. Ta on selline eluaegne rändur.
Kuidas sa Kohtla-Järvelt ära said?
Pärast keskkooli läksin Tartu Ülikooli politoloogiat õppima ja tegelesin paralleelselt poliitikaga. Selleks ajaks olin juba pikalt ja tihedalt olnud seotud reformi noortekoguga.
Kas keegi on su karjääri mõjutanud?
Eks ikka, kuigi Ema tahtis algusest peale, et ma läheksin arstiteaduskonda. Kuni keskkooli lõpuni võtsin isegi keemia ja füüsika lisatunde, et mitte solvata ema, aga teadsin juba siis, et ma lähen õppima kas ajalugu või politoloogiat. Minu suurim mõjutaja tudengiaastatel on olnud õppejõud Kaido Jaanson. Mul on tohutult hea meel, kui ma saan praegugi tema juures Tartu lähedal asuvas vanadekodus käia. Minu jaoks on ta vaieldamatult Eesti välispoliitika kullafond.
Kuidas said poliitikas jala ukse vahele?
Oma tööga. Esimesed valimised, kus ma n-ö musta tööd tegin, oli valimistel 1999. Siis oli see abi selline tehniline, nii palju kui üks keskkooli laps ikka saab aidata. Kleepisin ja voltisin ja jagasin õhupalle. Kui aastal 2007 inimestele tundus, et ma tulin justkui mitte kusagilt, siis tegelikult olin selleks ajaks ikkagi kõik need etapid läbi teinud, mitmel korral olnud ka erakonna välis- ja julgeolekupoliitikaprogrammi autor. Olin olnud ka Eesti Õpilasomavalitsuste Liidu liige, esindasin Ida-Virumaa koole.
Pärast pronksiööd 2007. aastal astusin reformist välja, kuna see väga häiris. Mitte samba ümberpaigutamine, aga just see, kuidas seda tehti. Tegi haiget, kuidas käituti inimestega, kelle ma tõin Reformierakonna juurde ja kes toetasid oma võimaluste piires rahaliselt.
Mis siis sai, kui sa erakonnast välja astusid?
Sel ajal olin Eesti Euroopa Liikumise juhataja, 2007. aasta septembri lõpuni, kuni algas skandaal.
Paljud teavadki sind just tolle skandaali kaudu, justkui oleksid varastanud 800 000 krooni ja selle eest šopanud. Mis tegelikult juhtus?
Olingi tollessamas MTÜs nimega Eesti Euroopa Liikumine ja seal nõukogu liige alates 2002. aastast. Mind valiti järjest viiel korral nõukokku. Aga nõukogu liikme funktsioon on see, et sa ei tea, mis tegelikult toimub finantsseisus. 2007. aastal, kui osutusin valituks, olid võlad kasvanud MTÜ arvel päris korralikult. Leiti, et kuna nõukogu liikmetest minul on suurim mandaat EEL liikmete poolt 2007. aasta üldkogul, sain kõige rohkem hääli ja osutusin jälle nõukogu liikmeks valituks, võiksin hakata juhatajaks.
Hakkasid rahalist poolt majandama?
Hakkasin kõikide pooltega tegelema. Ma olin käinud endise juhataja Ulrika Hurtiga niikuinii kaasas rahvusvahelistel konverentsidel, esindamas organisatsiooni. Olin parasjagu Moldovas valimistel vaatlejana kohal, kui mulle esitati väga tugev palve hakata uueks juhatajaks. Ausalt, ma siiralt armastan seda organisatsiooni, kuid tol hetkel oli see suur koorem minu jaoks, öelda jah või ei. Arvasin, et asjad saavad korda, aga ma ei teadnud, mille otsa tegelikult astun.
Ja mille otsa siis astusid?
See pilt, mis mulle nõukogu liikmena tundus, erines reaalsusest totaalselt. Nõukogus sa näed, et on mingid probleemid, aga sa ei saa aru, kuna sul puudub reaalne ülevaade finantsolukorrast. Seda juhtisid just Hurt ja Sinijärv, nõukogu esimees. Oma tööpostile astusin ma 16. juunil, kuid esimesed raamatupidamise paberid sain alles 10. augustil, ehk et selle skandaalini jäi mul natuke üle kuu aja. Seni olin nagu pime kassipoeg. Sain aru, et midagi on valesti, et mul on tohutult palju arusaamatuid võlgu eelmisest juhatajast. Aga ma ei saanud aru, mida pean maksma, kes on need võlad tekitanud ja seoses millega.
Ühesõnaga, need võlad eksisteerisid juba enne sind?
Jah, 10. augustil sain Ulrika Hurtilt alles paberid. Siis hakkas tulema järjest, et ei ole seda ja teist aruannet.
Kelle pea oleks pidanud tegelikult pakule minema?
Ulrika Hurt ja Riivo Sinijärv tegutsesid koos. Kuigi neil oli väga toimiv tandem ja me nõukogus ei kahtlustanud midagi halba — kuigi ka igas nõukogus on omad probleemid.
Kuidas see siis sulle kaela lükati?
Kuna olin nõukogu liige ja minu poolt oli kõige rohkem inimesi hääletanud, oli minu missioon päästa organisatsioon. Mulle pakuti seda kohta ka aastal 2005, kui töötasin Transgroup Investis arendusdirektorina, aga ütlesin ära. Siis tundus, et see pole nii huvitav. Mu sõbrad teevad nalja, et olen idealist, aga ma leian, et see pole halb — sest kui sa idealismist lähtudes teed üheksa korda vale sammu, siis üks kord on ikkagi õige.
Kui sina ei ole neid võlgu tekitanud, siis miks sind peedistatakse?
Ma ei tea. Paljud on väitnud, et see on poliitiline tellimus. Just samal ajal oli meedia huviorbiidis peaminister Ansip ja tema aastakümnetetagune piinlik lugu, kui ta ässitas koeri kommunismi vastu protestivate eestimeelsete noorte vastu. Hetkel on seda raske öelda, sest kui lahkusin reformist, lahkusid sealt ka minu toetajad, kes olid erakonna kampaaniaid rahaliselt toetanud. Ma siinkohal tahaksingi öelda, et siiani liiguvad arusaamatud jutud-küsimused, et kust pärineb mu kunagise kampaania raha. See pärines samadelt toetajatelt, kes toetasid ka Ansipi kampaaniat, toetajatelt, kes kandsid raha oma kontodelt reformi kontole. Ühtegi senti pole ebaausalt võetud. See, miks deklareerisin nii väikese summa — ma näitasin ära selle summa, mida isiklikult kasutasin selleks kampaaniaks. Keegi ei olegi väitnud, et see kampaania maksis
17 000 krooni, loomulikult mitte. Aga See on läinud absoluutselt selget rada pidi. Need toetajad on olemas, Eesti kodanikud, ega ole kuhugi kadunud.
Millal hakkasid reaalselt taipama, et rahaasjadega on midagi on viltu?
Sinijärv ütles mulle juba alguses, et ära nuhi. Ma pidin ju aru saama, mis toimub. Muide, kui olin juba juhataja, oli ka Ulrika Hurt juuli lõpuni veel juhataja volitustega, oma kaartide ja kontodega. Parasjagu kirjutangi raamatut sellest perioodist, mis siis ikkagi juhtus. Raamatu pealkirjaks saab «Kuidas varastati minult miljon». Ma loodan, et see ilmub Londonis sel aastal. Võimatu on oodata kõikide sündmuste lõppu. Aga ta ilmub loodetavasti enne suve ja kolmes keeles — eesti, vene ja inglise keeles.
Kui mahukas see teos tuleb?
Ligi kolmsada lehekülge. Seal on ka palju dokumente, kõik saavad ise analüüsida ja mõelda. Ma ei taha anda konkreetseid hinnanguid, lihtsalt ainet mõtlemiseks.
Kuhu raha siis tegelikult kadus?
Hmm... Kuhu see raha tegelikult kadus ja kas see oli minu ajal tekkinud võlg, otsustab kohus. Ma ei ole pädev sellest rääkima. Kuid ütlen ühe fakti veel. Kui ma juhatajaks sain, olid kõik arved tühjaks tehtud. 16. juunil asusin ametipostile ja, sa kujutad ette — kuu lõpus tuleb ju inimestele palka maksta, mul on aga arvel 3000–5000 krooni!
Miks sa kohe sõjakisa ei tõstnud?
No tõstsin, aga eelmine juhataja oli võimalikult palju kõikidele oma sõpradele ettemakseid teinud. Näiteks oli toitlustamise ettemaks 30 000! See aga pole nii suure eelarvega firma, see on MTÜ. Mis mul üle jäi, ma pöördusin nõukogu poole, ja nendepoolne vastus oli — mine panka ja võta laenu! Olin kuni aastani 2009 selle laenu käendaja. Kui rääkida, et ma tahtsin midagi kantida, siis milleks oli mul vaja olla selle laenu käendaja? Meile ei antud küll nii palju, kui tahtsime, kuid 250 000 kroonist jätkus palkadeks mitmeks kuuks. Teine kaaskäendaja oli Riivo Sinijärv.
Mille peale MTÜ siis oli rahasid kulutanud?
Seal oli restoraniarvetest, esinduskuludest kuni ööklubiarvete tasumiseni kell kolm hommikul.
MTÜ elas üle oma võimete?
Ma arvan küll, sest auto eest oli vaja näiteks maksta kuus 7000 krooni liisingut, lisaks kütusearved 10 000. Kuigi see oli juhataja auto, sõitis sellega veel nädalaid pärast minu ametisseasumist ringi Ulrika Hurt. Mina näiteks arvan, et kesklinnas asuval MTÜ-l pole vaja autot. Ma ise olen näiteks autovaba inimene.
Tunned sa, et tegid midagi valesti?
Ma arvan, et ma ei oleks pidanud seda organisatsiooni vastu võtma ilma eelneva raamatupidamiskontrollita. Kuna meil iga aasta käis audiitor, kes kuulus samuti meie ringi, oli tunne, et tegu on nagu perekonnaga. Käisime üksteise sünnipäevadel ja kuidas sa siis ütled nendele inimestele, et teate, ma nüüd kontrollin teid. See oleks ju solvamine.
Probleem tuli šokina. Tundsin tohutut pettumust nende inimeste suhtes. Nad elasid priiskavalt ja panid mind selle eest vastutama.
Kes sind enim alt vedas?
Kindlasti Riivo Sinijärv. Kui avastad, et MTÜ alt läheb näiteks iga kuu raha mingite koostööpartnerite arvele, kellest sa ei tea, kes need on. Lõin otsingusse ja leidsin, et tegemist on meie oma nõukogu liikmetega ja need MTÜ-d asuvad nende koduaadressidel. Hetkeks tundsin ennast võimetuna.
Kinni sind ei võetud. Mis sa arvad, mis sinust saab?
Loomulikult ei võetud, kuid psühholoogiliselt on mind proovitud korduvalt tappa. Kas või see kampaania, kus Sinijärv rääkis erinevatele kanalitele, et ma olen ennast nõukogu koosolekul süüdi tunnistanud. Sellist asja pole olnud. Ma ei uskunud eal, et selline asi võib tulla. Olin osa sõpruskonnast, mis keeras minu vastu. Muidugi ma olin ka väga noor ja ambitsioonikas. Siiralt uskusin, et saan muuta organisatsiooni sisekorda, mis aastaid oli toiminud suuliste kokkulepete alusel.
Milline on seis praegu?
Ootan eelistungit, mis toimub sellel nädalal, 19. jaanuaril. Oht, mis mind ähvardab, on Harku Vangla ja ametlikult viis aastat. Muidugi on see absurdne. Mulle ei meeldi ennustada. Ma võin öelda seda, et isegi kui kaotan ühe lahingu, lähen ma ikkagi Euroopa Kohtuni välja. Parem kaotada lahing, aga sõda tuleb võita! Sest minult on varastatud kolm ja pool aastat mu elust. Kogu mu töö tehti meedias sekundiga nulliks. Ma olin meedia poolt kujundatud justkui inimene metsast, kes võttis kohvriga mingi miljoni ja jooksis siis minema!
Kust tuli väide, et sa läksid selle raha eest šoppama?
Need olid Riivo Sinijärve sõnad. Mul on olnud kalleid brände, kuigi mul pole brändisõltuvust. Aga muidugi mul on neid asju, sest ma töötasin suures firmas arendusjuhina — Transgroup oli tol hetkel üks kolmest suurima käibega ettevõttest Eestis ja mu sissetulekud võimaldasid seda. Ma pole kunagi toetanud arvamust, et ära kanna Armani kasukat, äkki keegi arvab nüüd midagi. Kui keegi peaks midagi negatiivset arvama, on ta ise loll. Ma jäin endale kindlaks, et vahet pole, on Monton või Armani. Lihtsalt mulle ei meeldi see raamidesse surumine. Sinijärv teab, et karmavõlg on tal suur.
Sa näed alati hea välja, kuid viimane skandaal on seotud su välimusega. Teema võeti üles saatest «Õhtusöök viiele».
See Õhtulehe esikaas oli hea külm dušš nii mulle kui ka teistele. Olin sel hetkel Londonis. Õhtulehes väideti, et ma olen nii koledaks ja paksuks läinud ja ka huulte kohta, kuhu ma olevat midagi süstinud. Ma saabusin esimesele saatevõttele praktiliselt kohvriga, otse lennujaamast — äärepealt poleks ma sinna üldse jõudnudki, kuna lennuk hilines. Öö veetsin veel vahepealse lennujaama hotellis, kus polnud isegi šampooni. Ostsingi alles järgmisel päeval lennujaamast kuiva šampooni ja Diori huuleläike. No ja siis ma muudkui määrisin ja määrisin ja ei kujutanud ette, et see läheb niisuguseks allergiaks üle. Lisaks kõigele võimendab seda veel telepilt. Ja nii ma olingi — väsinud, polnud saanud enne saadet ka duši all käia, tagatipuks allergiline selle huuleläike pärast.
Teadsid, kellega ühte saatesse satud?
Ei, loomulikult mitte. Olin enne TV3 mitmele projektile ära öelnud ja lõpuks olin nõus, sest mis saaks olla süütum kui söögisaade. Aga pean ütlema, et väga sõbralik seltskond oli. Ma ei tundnud ennast kordagi halvasti või solvatuna. Loomulikult teiste öeldu eest ei saa ma vastutada, kõik on täiskasvanud inimesed.
Mis mulje Farmi-Gabriel, Erich Krieger, Printsessi-Agnes ja Nõia-Ints sulle jätsid?
Võib-olla olen jälle idealist, aga hea mulje. Paljud sõbrad muidugi küsisid, et miks sa sealt kohe minema ei jooksnud, aga no tõesti — nad olid minuga väga armsad. Ainsaks piiriületajaks oli saatetiim, kes proovis intriige tekitada.
Intriig sinu ja Nõia-Intsu suhtest?
Jah, see suhete spekulatsioon minu ja Indreku kohta näiteks. See jutt tuli ühest korrast, väljas söömisest, kus peale minu ja Indreku oli veel mu sõbranna. Käisime pärast seda, kui mina tegin saates süüa nii, et tellisin pitsat! Pärast salvestust jäi Indrek koos minu sõbrannaga ja ma tahtsin minna sõbrannaga sööma. Indrek liitus meiega, ja mingi arve maksmine või mittemaksmine, see on väga kahe poolega asi.
Sina maksid siis arve?
Jah, aga vahet pole. Sõpradega saabki nii teha, et kord maksab üks, kord teine.
Nii et siis järgmine kord on Nõia-Intsu kord maksta?
Kes teab, jah. (Naerab.)
Millest te õhtusöögilauas rääkisite?
Peamiselt toidust. Pakkusin temale ja oma sõbrannale parti ja arutasime, mida mina plaanisin oma pardi juures teisiti teha. (Saates «Õhtusöök viiele» pidi Anna-Maria tegema pardipraadi, kuid olude tõttu tellis hoopis pitsa. – toim.) Rääkisime ka ilmast ja muudest mitteisiklikest asjadest. Pärast on Indrek küll helistanud, kuid oleme vaid paar minutit rääkinud — et kuidas läheb jne.
Sind ei ole nähtud ühegi meestuttava seltsis, aga on sul muidu keegi?
Mul tõepoolest on suhe, nii et selles vallas on kõik korras. Ta elab Eestis, ta ei ole mitte väga noor ega ka liiga vana. Paras. Ma arvan, et räägin sellest siis, kui asi on tõsisem. Sest mulle ei meeldi asju ära sõnuda.
Oled sa õnnelik?
Ma arvan, et olen. Aga eks igas suhtes on oma raskused ja probleemid. Ma ei usu, et on suhteid, kus pole ühtegi probleemi. Kui see on nii, siis ilmselt üks inimene ei saa lihtsalt millestki aru. Mul ei ole ka kõige kergem iseloom, seetõttu püüamegi leida kompromisse. Meil on erinevad erialad, samas tegelikult kõik erialad kattuvad mingil määral — et saab asju omavahel arutada. Ma ei usu suhetesse, mis on kaalutletud ja läbimõeldud. Teil võivad sobida tähtkujud või kattuda ametid, aga ikkagi on midagi puudu.
Oled sa mõelnud, millal võiksid pere ja lapsed tulla?
Ma ei taha väga kaua venitada, ilmselt saab see olema järgmise kahe kuni viie aasta jooksul. Mulle meeldivad lapsed ja ma saan nendega hästi läbi. Inimsoojust, perekonda ja lapsi ei asenda miski. Kolm last näiteks kõlab täitsa hästi.
