Kui mõni tema eas naine räägib, kuidas ta ootab oma unistuste printsi, pahvatab Anne Veesaar: “Mis prints?! Tuleb vana kuningas!” Ja õnnel tuleb ise sarvist haarata, see ei olene kellestki teisest, leiab Anne. Tema on plikapõlvest saati armastanud mõisaid – nüüd võttis kätte ja hakkas mõisaprouaks!
Olin lapsepõlves kogu aeg vanaema juures, kes töötas Taagepera lossis. See oli minu jaoks tõeline muinasjutt! Loss oli siis riigi oma ja seal oli tuberkuloosihaigete sanatoorium – mu vanaema oli seal peakokk. Tuberkuloosihaigeid ravitakse ju eelkõige värske õhu ja hea toiduga,” räägib Anne (54). Teisalt oli tema vanaisa taluperemees, nii et Anne jaoks kujunes pilt unistuste elust, kus ta saab kord kummikutega maal sumada, siis jälle uhkel sammul läbi mõisapargi siuelda, kleidisaba tuules laperdamas.
“Ma tahan, et mul on mitu elu, et jõuaksin kõike proovida,” seletab Anne. Sel suvel ei jõudnud ta pea üldse oma Tallinna kodus olla, kõik ta päevad kulgesid õhtusse Palmse või Hüüru mõisas.
“Ma armastan mõisaid! Oma töö kaudu saan nüüd nautida mõisates olemist. Palmses on olnud kuninglik tööl käia. Ja see pole minu jaoks enam üldse töö. Kui siia saan – vaid puhas nauding ja meelelahutus!” tõdeb Anne, kes juba kolm suve Palmse mõisas näitlejatööd teinud. Sel suvel mängis ta seal koos Kersti Kreismanniga etendust “Gertrude Stein saatjaga”.
“Kuidas ma teen oma päeva õnnelikuks, see on kõik enda käes tegelikult,” arutleb Anne. “Millest tuleb see inimeste üksildus, et ei suuda õnnelikult elada... Olen etendustes seda nüüd palju käsitlenud. On vaja rääkida ja mõelda selle üle, miks otsin viga väljastpoolt ennast oma üksilduses-õnnetuses. Tegelikult su enese häälestusest sõltub, millistel elu nüanssidel lased end õnnelikuks teha. Õnn on enda teha.”
LOE EDASI SÜGISESEST KROONIKA KODUERIST!
{poolik}
Kui nüüd talv kätte jõuab, õnnestab paadunud talisupleja Anne end näiteks vägitükiga – igal aastal korraldatakse Pirital 25 meetri jääsuplus, millest ta tahab tänavu osa võtta. “Saan mõned minutid jäises vees olla, mingi piir tuleb ikka ette, aga ma ei ole õnneks seda kombanud, olen enne välja karanud.”
ARMASTUS KÄIS JÄÄAUGU KAUDU
Viimased aastad, enne kui Anne oma näitlejast kallima Erik Ruusi viinavea tõttu kuu peale saatis, sai ta end kõvasti karastada. “Kui mul siin Palmse lähedal peika elas, siis sain terve talve supelda – igal hommikul käisin järves ujumas, ja kui tuli jää, raiuti auk ja seda hoiti lahti kogu aeg. Vahel ma ka ise hommikul tulin ja lõin kirvega selle kirme ära,” räägib Anne. Ta puhkeb naerma.
“Võib-olla see jääauk oligi see, mis mind rohkem siin hoidis, tagantjärele mõtlen praegu. See võimalus, et ta elab järve ääres ja ta raius mulle kogu aeg selle augu valmis. See oli raudselt üks põhjuseid, miks ma aina sõitsin sinna – et saaks auku hüpata!”
Jääaugust ilma, aga Eestimaa mõisad ootamas! Anne leidis näitemängu “Head ööd, ema!”. Häärberis seda aga mängida ei sobi, tõdes ta. Etenduse tekst algas remargiga, et tegevus toimub maanteeäärses räämas majas...
Saue valla lehes ilmus kuulutus, et otsitakse inimest, kes paneks Hüüru mõisa tööle, oleks selline kulturnik. Anne sõbranna elab Saue valla territooriumil, ulatas lehe, ja utsitas kandideerima.
“Et teeme sinna oma teatri. Mina ütlesin, “davai”! Helistan. Mida ma hakkan neid CVsid saatma! Minu CV on, nagu ta on,” naerab Anne.
Et mõis pole Tallinnast kaugel, sõitsid nad kohe sinna asja kaema. Ainult väike raamatukoguke töötas seal. Alles siis tõmbas Anne traati kuulutusel seisnud numbril. Kuid oh häda – vastati, et teave ilmus siiski liiga vara, neil pole ühtegi eurosenti palka maksta! Anne aga arvas, et kui juba kohal, vaatavad nad siiski lähemalt. Koht oli etenduseks nagu loodud ja Anne sai kokku külavanemaga. “Tehke seal, mis tahte!” andis too oma õnnistuse.
Et etendust on nüüdseks mängitud rahva nõudmisel kümne korra asemel 33 korda, ongi Annel olnud põhjust ka Hüüru mõisaproua elu mekkida. Mõisa võtmed on tal kimbus. Sinna minnes võtab ta etenduses tema ema mängiva Helgi Sallo linnast auto peale ja siis nad seal lobisevad.
Õnn, et Anne autojuhtimise ikka endale selgeks tegi. Kui ta 1984. aastal juhiloa sai, see tal tegelikult selge polnud – eksamist oli tollal hõlbus läbi saada. Kui Anne esimene mees talle auto kinkis, seisis see veel aasta niisama akna all.
Anne tahtis aga lõpuks ise liikvele saada. Läks sõiduplatsile ja lubas endale, et enne ta siit ära ei lähe, kui oskab autoga sõita. Ta pidi sinna naasma kordi ja kordi! Ühe sõidu eest tuli välja käia 25 krooni platsimaksu, nii et vanamehel, kes seda valvas, hakkas Annest väga hale. “Tead, ma ei võta su käest enam raha. Käi ja harjuta. Sina vist seda sõitu kunagi selgeks ei saa.” Anne sai. Ehkki manuaalkäigukastiga, millega juhtimist ta siis õppis, ta nüüd enam sõita ei oska: “Mu “Õnne 13” tegelasel on millegi pärast manuaal. Ma ei saanud selle autoga kohalt minema kolm korda järjest!”
PÄÄSTEINGEL HELGI SALLO
Janti tuleb siin elus ikka ette. Annel viimati siis, kui Ines Aru ütles viimasel hetkel üles oma osa tükis “Head ööd, ema!”.
“Kõige naljakam oli, et päev pärast “Ringvaate” saadet, kus Inesega olime, helistasin Helgile ja ütlesin: “Helgi, mul pole siin pikalt rääkida. Kas sa tuled mu ema mängima?”
Vaikus.
“Kuuled või?”
“Jaa. Kas sinna tükki, mida sa eile Ine-sega seal “Ringvaates” tutvustasid?”
“Jaa.”
“Ahah. Millal see esietendus oligi?”
“Noh, see oli 1. juunil, aga...”
“Jaa, ma tulen.”
Anne pööritab veel praegu uskumatuses silmi: “Teadmata, kui suur maht teda ees ootab!” Anne andis Helgile neli päeva juurde, kaugemale ei saanud lükata. “Tal oli üheksa päeva aega, et õppida ära kahe inimese tekst – pead ka partneri teksti teadma. Ja ma räägin seda surmatunnini – mina sellest aru ei saa! Mina, kes ma teen ka sama tööd ja õpin suuri tekste pähe, ikkagi aru ei saa – seda mahtu üheksa päevaga ära õppida!” Anne vangutab pead. Tavaliselt valmistatakse etendust ette kaks kuud, 40 proovi. “Ma ütlen, Hel-giga võin ei tea mis lahingusse minna!
Kui ma Helgiga “Õnne 13” võttele lähen, siis ma ei saa seda endale lubada, et ei õpi täpselt teksti ära ja seal midagi susserdan, nagu Raivo Tammega. Ega meie ei õpi ju ära, vaatame enam-vähem, millest räägitakse. Helgi on kodus ikka väga suure töö teinud, kui tuleb võttele,” kiidab Anne.
Ja kus hundist räägid...
Annele helistab Ines Aru! Nad pole
iidamast-aadamast rääkinud. Ines räägib, et tema etendust vaatamas käinud sõbrad kiidavad. Anne ütleb, et, jah, kõige suurem tunnustus oli see, kui Ita Ever tuli pärast etendust pisarsilmil elamuse eest tänama – et sõnadest jääks väheks.
PISTAB METT NAGU KARU
“See suvi oli kohe erakordselt lahe, minul küll vähemasti, kuigi ma olen rüganud tööd nagu kaamel,” sõnab Anne. Lisaks sutsas suvel teda rinnale mesilane.
“Sain peaaegu ühe silikoonrinna. Mõtlesin, et kuidas meelitada teisele ka sutsakat, et oleks võrdselt,” viskab ta nalja.
Vaatajad toovad Annele sülega lilli, nagu juubelil. Ja mis kõige toredam – pärast etendusi on toodud purgiga mett, Helgile ka.
”Olen oma talvemee selle etenduse mängimisega Hüürus ära kogunud – mitu purki on juba. Muidu me käime vanematega alati Lõuna-Eestis ühe mesiniku juures, toome talvemee, aga sel aastal ma ei jõudnud sinna. Jumal tänatud, sest talvemesi kogunes siia. Ja siis, kui ma sain kätte selle esimese purgi, mis mulle toodi – ma lihtsalt lusikaga sõin seda mett nagu mingi karu. Sõin kohe kõhu mett täis!”
Ehkki Hüüru mõis on räämas, saab Anne seal endale olemise mõnusaks teha. Võileivad on kaasas, näitelaval töötavad külmkapp ja pliit, mõisa teises otsas on ka mikrouun. Kohapeal saab keeta kohvi ja teed. Kakao keetmiseks on olemas ka kastrulid, mida Helgi etenduse ajal loobib, sestap juba veidi mõlkis – mis teha, kuluv rekvisiit!
Mööbel on toodud etenduse produtsendi ema köögist – ta oli sunnitud uue köögi ostma. Samuti ootab ta veel oma diivanit tagasi, mis etenduste lisanedes oli sunnitud jääma oma tööpostile.
Päeval istuvad nad Helgiga kahekesi Hüüru mõisa trepil, padjad all, ja räägivad ennast soojaks. Räägivad terve tüki läbi. Kell veerand seitse läheb kumbki oma tuppa, paneb riidesse.
“Kallistame teineteist pool seitse,” avaldab Anne. Helgi läheb tuppa tagasi, Anne jääb pooleks tunniks trepile istuma. Vetsu ta enam ei saa, sest see on seal ees, nagu ka publik. “Siis kannatan pissihäda!” naerab ta. Trepil istudes kiikab Anne, mis jõe peal toimub – pardid pesevad ennast, kalad löövad lupsu.
“Issand, kus sai nalja!” meenub talle. “Venelased tulid. Siin oli kell pool seitse juba meeletult palju autosid ja nad vaatasid, et ossaa, milline kala näkkamise koht! Kummikud jalas ja suured spinningud käes, hüppasid autost välja, jooksid vee äärde. Loopisid tükk aega spinninguid, tõmbasid aga tühja! Olid siis hirmus hämmingus, et mis-mis, nii palju autosid ju siin?!”
EELMISES ELUS PÜSTOLIKANGELANE?
Anne tegelaskuju laseb end etenduse lõpus maha, sest – ema ja tütar, mõlemad on väga üksildased.
“Üksindus ja lootusetus. Ja ega need Facebookid ja muud kuramuse kohad ei aita selle vastu, kui inimene tunneb ennast lootuseta ja üksildasena. Sul võib olla 50 000 sõpra Facebookis, aga seda ei asenda enam miski. Seda päris elu,” tähendab Anne.
Etenduses ütleb ta: “Head ööd, ema!” Lahkub siis teise tuppa ja teeb pauku. Ta sihib paukpadrunitega laetud revolvriga nurka, vastu rauakolakat. “Ja ma hoian suu lahti, siis ei lähe kõrvad lukku! Käed endast võimalikult kaugel... Käib hästi kõva pauk ja see tuba on kärsahaisu täis,” kirjeldab Anne.
Revolvri on talle usaldanud Kaitseliidu mees, kes käis siin talle koolitust andmas. “Praegu on ta Afganistanis,“ lisab Anne. „Ma pean valdama seda päriselt ka, sest ma puhastan ja käsitan seda siin.”
Sahtlis on nii palju lastud kuule, kui on olnud etendusi.
„Kord, kui siin olid Helgi sõbrannad, hõikasin produtsendile: “Kuule, osta mulle homseks kuule, muidu ma ei saa ennast maha lasta!“ Oh, kuidas nad ehmatasid. Aga see on ju mu töövahend. Mul oli vaid viis kuuli, aga sellest on vähe – revolver on nagu vene rulett, ega iga kord ei pruugi igast lasust pauku tulla. Aga siiamaani on kõigist tulnud.”
Anne ei olnud enne seda etendust kunagi varem relvast tulistanud. “Kui see noormees õpetas mind käsitama seda – ma pean ütlema, relv ei ole mulle võõras ega ebameeldiv. Ma ei tea, mis see tähendab. Eelmises elus olen mingi military-mees olnud või sõjaprintsess!?” lõkerdab Anne.
“Mina usun eelmistesse eludesse. Tean kohti, kus olen enne olnud, ehkki viibin seal esimest korda. Olin Londonis Tarvo Kralliga, eksisime ära – ütlesin, et usalda mind, viin su praegu õigesse kohta. Täpselt teadsin neid tänavaid ja leidsime selle teatri üles, kuhu minema pidime.”
Anne ütleb äkki, et tema arvates Hüüru mõisas kummitab: “Keegi käib. Kui hilja õhtul siin oleme, läheme vaatama, kes seal taga käib. Ei ole seal kedagi.”
Ja vaatamata selle, et kuulu järgi peaaegu igas mõisas kummitab, peab Anne plaani: “Peaks mõne kolmanda mõisa veel vallutama!”
