Anne Veski elupõline unistus oli külastada Austraaliat, sest kunagi plikapõlves näinud ta oma isa entsüklopeediast aborigeeni fotot. Sel hetkel teadis väike Anne, et neid inimesi peab ta oma elus ka päriselt nägema.

"Tegelikult igal pool küsisin tuttavatelt, kas kuskil aborigeene samuti näeb. Mulle öeldi, et päris linnapeal nad vastu ei tule, sest nad elavad täiesti sisemaal asundustes," rääkis Anne, kuid ta külastas siiski üht rahvuspargi etendust, kus aborigeenipäritolu inimesed esitasid traditsioonili laule ja tantse.

Anne nägi ära ka legendaarse Sidney ooperimaja sisemuse, mis liigsuurt muljet ei jätnudki. "See maja on pompöösne, aga kui sa sinna sisse lähed, siis see on ikkagi kaasaegne kiviehitis. Sellist teatrit, et istume pehmele toolile, seal pole," rääkis ta oma ooperikogemusest.

Anne Veski kontserdile tulid Austraalias elavad eestlased suure rõõmuga kohale. "Ma kartsin, et tulevadki äkki ainult väga soliidses eas inimesed, aga noori oli ka väga palju. Pidu oli aus," lõkerdas Anne naerda ning nentis, et pidu lõppes eestlasliku kukepoksiga. Austraallased jätsid Annele väga sümpaatse mulje ning teda hämmastas suurrahvuse ühtekuuluvus.

Marko Reikopi küsimusele, kas nüüd on reisiunistustel lõpp, vastas Anne, et Lõuna-Ameerika riigid on tal veel plaanis läbi sõita. "Kui ei unista, ei olegi midagi oodata," hüüatas Anne ning loodab tulevikus ühele kaunile laevakruiisile minna.