Müügiedetabelite tipus trooninud kokaraamatute autor Anni Arro on iga kell valmis armastuseks, ent kui tal on vaja enda ambitsioone ellu viia, võib mees talle üsna tülikana tunduda – mõnel närvilisemal perioodil võib Anni vaesekese lihtsalt ukse taha tõsta!

Anni Arro (28) on pealtnäha pisut boheemlaslik noor naine, kel hooti napib raha, kuid – sellega ta kauaks ei lepi. Anni on valmis vähemaga läbi ajama, et teha midagi uut, mis ehk kord ka seda va kõlisevat rohkem sisse hakkab tooma. Kuu aja eest avas ta Kalamaja ja Pelgulinna piiril baar-bistroo Kukeke, kuhu paigutas oma vaba raha. Midagi on siiski ka meestest kasu! Baar-bistroo ruumid leidis Anni tänu oma ekspeikale Marten Kuningale (26), kes seal varem oma bändiga proove tegi.


Uksed on nüüd valla ja on näha, kuidas läheb – oled vaimustuses?

Tohutu vabanemine! Intervjuus kuu-poolteise eest oleksin öelnud, et elu on nii õudne, ma ei taha enam elada! Päriselt ka ei tahtnud, mõtlesin, mida ma olen teinud, et sellise jama ära teenisin – enda arvates mitte midagi nii halba, et mul oleks karmavõlg…


Oled ehk liiga palju mehi maha jätnud?

(Naerab.) Äkki on hoopis nemad minu jätnud, mina lihtsalt räägin, et mina nad jätsin!? Ma ei ole sünnitanud, aga nii palju kui olen rääkinud sünnitanud sõbrannadega, siis protsess ise on küll raske, aga tagantjärele läheb see meelest ära. Kukekesega samuti. Kui ta on nüüd käes, see minu lapsuke, hakkab ununema, kui õudne selle tegemine oli. Olin ikka väga mures ja pinges. Ma põhimõtteliselt üksi tegin seda, asjaajamine oli minu õlul. Ja mingil hetkel tundsin, et ma lihtsalt ei jaksa, ei oska, ei suuda, ei tea ja hakkan üldse lolliks minema! No tuleb töömees ja ütleb, et näed, see asi läks 5000 eurot kallimaks… Mis mõttes?! Aga sa pead olukorra lahendama. Samas on see normaalne. Kõik, kes on midagi loonud, ütlevad, et see on protsessi üks etapp. (Muigab.) Võib-olla mul on närvikava lihtsalt nõrgem… Jah, kõik läks kallimaks! Näiteks on kohas kõrgendatud tuletõrjenõuded – vana maja ju! Selgus, et uksed, mis peavad tulekahju korral vastu nõutava aja, maksavad 1000, mitte 200 eurot tükk. Kui kõik läheb kas või väikeste summade võrra kallimaks, teeb see lõpuks kokku suure summa.

Mul oli pidev stress peal. Hommikud algasid telefonihelinaga, tavaliselt oli põhjuseks mingi jama. Mingil hetkel, kui telefon jälle helises, mõtlesin, et enam sitemaks minna ei saa – aga sai! Kaks päeva enne avamist käidi vargil, viidi ära kassa rahakastid ja riiulitelt kallim alkohol.

{poolik}


Nõnda siis karastuski teras?

Vahepeal ma nagu kaotasin juba usu. Ma olen siin pool aastat ainult töömeestega suhelnud… Ega nad ei ole ka halvad inimesed, aga sa ikkagi suhtled ju ainult mingil ühel tasandil kogu aeg. Sa oled juba selline, kellele öeldakse, et «kuule, Anni, too need krrdi tüüblid sealt». No okei. (Muigab.) Ja su teine kodu on K-Rauta – ma tõin ehituse käigus sealt kogu aeg mingeid asju, WC-potte, kraanikausse. Sest kui töömees toob, on see jälle viis korda kallim! Mööbel, mis on Kukekeses, on praktiliselt kõik minu siia tassitud. Aga kui kogu aeg tegeled vaid sellega, tarid asju, kõik on tolmune, hakkabki kõik ka kord närvidele käima – pealegi kogu aeg küsitakse ja tahetakse sust midagi. Siis lõpuks lihtsalt ei jaksa, inimeste vastu kaob ka usk – ei suuda enam näha, et nad on toredad. Aga see usk on taastumas.

Vahepeal vanemad kutsusid enda juurde maale – et tule, taastu, lihtsalt ole, me teeme sulle süüa, sina maga. Kosutasid mind. Jõulude ajal olid kõik sellised toredad, tegusad, heatujulised, aga mina istusin selle keskel (Anni manab pähe kurvameelse näo nagu eesel Iiahil Winnie Puhhi lugudes.) ega suutnud midagi rääkidagi. Kui keegi julges küsida, kuidas Kukekesega läheb, jorisesin, et palun ärge küsige… Energiamaht on piiratud ja alati tuleks mõelda, kuhu see paigutada. Inimesed töötavad üle, põlevad läbi nii lihtsalt. Näen neid halle nägusid ja see on kohutav. Aga õnneks on energia taastuv.


Oled nüüd lubanud endale lõõgastuseks spaa-nädalavahetuse Saaremaal?

Seda võiks natukese aja pärast. Praegu pean kohal olema ja nägema, mis toimub. Ma ei kurda. Raskem aeg on nagu möödas, päikest on ka rohkem. Pimedus muserdab, aga nüüd on juba okei. Kevadel tahaks küll maale minna, peenardega tegeleda, mullas sonkida, lihtsalt olla. Tundsin vahepeal kohutavalt puudust isegi sellest, et saaksin hommikul pärast ärkamist lihtsalt hommikusöögilauas istuda. Praegu on nii, et ärkan – viuh, viuh! – ja juba minek.


Nagu kass Priit Pärna multikas «Aeg maha»?

(Naerab.) Ja mul on elamine ahjuküttega! Käin seal vahepeal kütmas, et see ära ei külmuks. (Muigab.) Kui oli kõige külmem ilm, said puud otsa! Mõtlesin: kurat, jälle on kõik valesti! Ei taha kasutada ka elektrikütet, on kallis ja mõttetu, ei anna nagu sooja. Puuküte teeb kondid soojaks. Kuna mul ühes toas ei ole üldse mingit kütet, ainult bursuika, siis võin selle õhtul tuliseks kütta, aga hommikul on ikka ainult 15 kraadi. (Muigab.) Aga jube tervislik, magada on hea!


See siis ongi sinu nooruslikkuse eliksiir – külmas säilib ju kauem…

(Muigab.) Jah, täpselt, püsin kauem noor! Ja ratsuritäht õitseb seal ka juba kaks kuud. Tavaliselt ta õitseb ja kohe närtsib, aga näe!

Nüüd suudan selja jälle sirgu ajada. Saan Kukekesest energiat, kui inimesed käivad söömas ja ütlevad siira aitäh. Need on väiksed asjad, aga… Muidugi oleks tore, kui keegi tooks kuhjade viisi lilli, roose ja autosid ja ma ei tea veel mida, aga… (puhkeb naerma) olgem realistid!


Oled uueks armastuseks valmis?

(Naerab.) Nii ei saa öelda – ma olen iga kell valmis armastuseks! Hahahaa!

Valmis kellegagi kas või hakatuseks teatrisse minema?

No kui keegi kutsuks! Ei kutsu ju keegi. Keegi ei julgegi kutsuda, arvan.


Miks? Et näid nii tugev naine?

Võib-olla kardetakse alla jääda. Kuigi täiesti põhjuseta. Võib-olla see pilt, mis minust on manatud… et olen nagu draakon!


Pea ees läbi seinte Jäär?

See on lihtsalt iseloomujoon, millega saan elus hakkama. Tegelikult annab ka kaht asja korraga teha, töö kõrval saab ka armastus olla. Minuga on paraku see, et kui töötan, siis nii pühendunult, et mul ei jää teisele piisavalt tähelepanu. Kui oled üksi, on lihtsam projektidele pühenduda. Ja kui oled siis täielik närvipundar, ja keegi tahab veel kodus tähelepanu saada, tahaks ta küll kukele saata. Aga ma ei planeeri asju nii, et nüüd teen seda või teist – näiteks et võtan koera. Olen kogu aeg tahtnud koera võtta, aga ma näen, et mul tõenäoliselt pole tema jaoks aega.


See on hea üleminek – et käib koer kah, aga… selle jaoks pole tegelikult ka aega!

(Muigab.) Ma vahepeal tõesti mõtlesin sellele. Üks sõbranna leidis tänavalt koera ja ma olin teda juba peaaegu endale võtmas, aga sain aru, et see on absurd. Ma ei tohi. Kuidas ma teen nii koerale? Peaksin jooksma lõuna ajal koju, et teda pissitada ja lihtsalt välja jooksma laskma – samas istun ise poole ööni Kukekeses.

Mõtlen sellele uuesti sügisel, sest lubasin endale, et ei tee ühtegi restorani enam. Praegu vähemalt… Tahaks aja maha võtta, järgmisel aastal puhata. Vahepeal mõtlesin isegi karjäärimuutusele, aga ma ei ole veel välja mõelnud, mis see võiks olla. (Puhkeb naerma.) Ideid on, aga need pole väga tulutoovad. Neid asju saaks teha, kui kuskilt mujalt sisse tuleb.


Nüüd ju hakkabki kolinal tulema!

(Naerab.) Oi ei, ei, ei! (Tõsinedes.) Ma ütlen täiesti ausalt, alles kahe aasta pärast tuleb Kukekesest.


Siis peaks prognooside järgi saabuma kasumilävi?

Jah, praegu on ikka veel sipelda aastake kindlasti. Loodan, et kahe aastaga jõuame nulli. Vaatame, see on plaan paberil, numbrid, mis mõtlesime.

Paraku elan palgast nagu normaalne tavaline inimene – ja ei jää üle seda raha. Pealegi olen kogu sissetuleku, mis on tulnud ka minu kokaraamatute müügist, Kukekesse paigutanud. Ma ei suple rahas, tulen toime, maksan pangalaenu, saan osta süüa, bensiini ja ongi raha otsas. Sõidan 1998. aasta Saabiga. Kui ei oleks Kukekest teinud, oleksin saanud endale praegu ehk rohkem lubada – näiteks reisi kaugele maale. (Muigab.) Aga praegu ka päike paistab, ja ei ole siingi viga! Eks peab ohverdama, et uusi asju teha.


Tee tööd, siis tuleb armastus, aga ei olegi kedagi, kes sind ees ootab, kes sinu tulekuks muna pannile lööb ja muidu kokkab?

(Naerab.) Hehee – need mehed, kellega koos olen olnud, pole mulle kunagi süüa teinud. Kõik on oodanud, et mina tulen koju ja hakkan süüa tegema!

No ütleme nii, et ma olen avatud. Ma ei otsi meest – ei tasu selliste asjade pärast väga muretseda. Iga asi omal ajal.


Kas su viimane eks Marten Kuningas on käinud oma bändi endist prooviruumi vaatamas?

Jaa, Marten käis täna hommikul söömas. Ta elab siin lähedal ja astub ikka läbi. Saame väga hästi läbi. See on tore, et ei ole vimma. Ega see meie lahkuminek ei olnud ka selline viha, kisa ja käraga – pigem mõistlik ja täiskasvanulik.


Sa justkui andsid mõista, et ka sind on maha jäetud?

Mmm… ammu ikka on. Need korrad jäävad nooruspõlve. See on tegelikult nii karm, kuidas mingid nooruspõlve asjad jäävadki kummitama. Hakkad pelgama ebaolulisi asju, mis on sinuga suhetes juhtunud nooruspõlves. Sellepärast ütlen: valige noorena väga hoolikalt oma esimest armastust! See paneb nii mõndagi paika selles osas, kuidas sa ise suhtud oma järgmisesse.


Oled hirmuga nüüd ise mõne suhte esimesena lõpetanud, et mitte kogeda déjà vu`d, olla maha jäetud?

Ee-ei, seda ei ole, et hirmuga. Kuidagi on välja kujunenud mingid asjad, mis käivad mulle närvidele, millest tean, et ma ei taha neid enam elusees kogeda. Näiteks elad inimesega koos ja hakkad ühest hetkest teda ainult närima, muutud nii vastikuks, et… siis on parem paus teha või lõpetada see asi ära – muidu läheb täiesti tuksi. Vähemalt praegu saan kõikide eksidega enam-vähem hästi läbi. Eesti on liiga väike, et kellegagi totaalselt tülli minna.


Sind ei häiri, et nad on oma eluga edasi läinud, leidnud õnne kellegi teisega? Näiteks Ivo Uukkivil on pereõnn kenasti õitsele löönud.

Et kade natuke, et võiks endal ka olla või? Pigem tunnen rõõmu, mul on hästi hea meel. Ei ole kade, sest sellist elu mina ei tahaks elada, nagu Ivo elab. Ma ei taha praegu lapsi. Temale on see ainuõige ja nad on nii toredad, sobivad kokku ja… Aga mina ise ei tahaks praegu nii elada. Ja Marteni elu ma ka ei kadesta – absoluutselt. (Naerab.) Ma arvan, et mul on palju parem elu kohati. Hahahh! Ma ei kadesta üldse kellegi elu… Igal inimesel on oma õnne standardid. Tema elab oma elu ja omamoodi ja arvan, et ta on väga õnnelik selles. Ma tean, et ta teeb uut plaati. Väga tore, et ta on loomingulisele lainele saanud. (Veidi kavalalt.) Ma ütlen, lahkuminekud ikka annavad sellise lükke. Loomingulise lükke!


Võib-olla on lükke taga hoopis…

…uus muusa?! Võib-olla. Tegelikult selle peale ma ei mõelnud. (Puhkeb naerma.) Kõlab egoistlikult, kas pole?! Sireenid, sireenid...


Oled mõelnud, mis eas sina võiksid emaks saada?

Ma ei ole midagi mõelnud. Kui ei saa, siis ei saa, kui saan, siis saan. Õel on väike laps. Mõtlesin, et see on juba ka päris tore. Ma ei ole kunagi titehull olnud. Et kui näen kuskil beebit, siis muutun härdaks. Arvan, et kui on õige aeg, siis ta tuleb. Kui ei tule, siis võtan koera… Ma arvan, et selleks on vaja lihtsalt õiget inimest, kellega laps teha. Ära tunda, et tahan. Väga paljudel juhtudel juhtub see ju nii-öelda õnnetusena, aga võiks ikka nii olla, et ise ka tahan.

Kui sul on hommik, kus saad söögilaua taga lihtsalt istuda – mis sa ülejäänud päevaga teed?

Aitan Nadjal (Nadežda Kaarma – toim.) teha tema teist koogiraamatut. (Nägu kisub naerule.) Aga muidu tahaks magada! Ja muidugi mulle meeldib hommikuti töllerdada, lihtsalt olla. Mulle meeldib tunne, et ma ei pea mitte kuskile minema, et ma ei pea midagi tegema. Ja ma ei tee ka midagi. Lihtsalt veeretan kogu selle… Aa ei, koristan – see on ka aeg-ajalt tore tegevus. Ja turul ei ole ma ammu käinud. Tahaks lihtsalt minna turule ja second-handi, teha asju, mida tegin kunagi tihedamini.


Millised on praegu kuumimad second-hand poed?

Mulle meeldib kõige rohkem Fankadelik. Nende riided on küll kallimad, asjad on ju kõik sorteeritud ja valitud, ja palju on ka brändikaupa – Yves Saint Laurent`i kostüümid jne. (Kelmikalt ja naerusuiselt.) Mina ostsin endale sealt isegi Gucci saapad! Sain need lihtsalt nii hea hinnaga – muidu ei ole mul elusees nii palju raha, et uusi Guccisid osta. See oleks ka põhimõtte küsimus – kui ka oleks see raha, ei suudaks ma seda uute Gucci saabaste alla panna. Nendega ei saaks ka välja minna – vaata, missugune lörts ümberringi on! Raha tuleb ikka õigete asjade peale kulutada, nagu hea toit, jook, muusika, mõni litritega kleit ja kummikud.

Käisin jõulude ajal korra Roomas. Kuigi olin reisi planeerinud, et lihtsalt korra ära saada, oli mul taskurahaks ainult 200 eurot. Roomas… Masendusin täiesti. Eestis saad selle rahaga veel midagi peale hakata – lähed sekkarisse ja baari, aga seal, kus butiik butiigi otsa, tundsin ennast nagu kirikurott!


No miks? Pigem ärinaine finantsseisuga 200 eurot!

Täpselt. Naersin endamisi ka ise, et näe kus noor ettevõtja! Aga no alati ei ole nii palju raha taskus. Mul on päris tihti null arvel. (Naerab.) Sest mul ei jää lihtsalt üle. Ma ei osta midagi suurt, aga kõik kulub siiski ära. Armastan hästi süüa, juba selle peale kulub päris palju. Olen ka kehv kokkuhoidja – ma ei suuda, ma (tõmbab kopsud õhku täis, demonstreerimaks vaimustumist millestki) tahan kohe näiteks seda litritega kleiti seal! Ja siis ostan selle kleidi. Vaatasin endale Fankadelikust Kukekese avamiseks välja ühe kirju litritega kleidi (Anni kleit brändinimega Royal Feelings maksis tervelt 180 eurot – toim.)

Ja mida ma siis veel endale lubanud olen? Näiteks vannisoola ostsin eile. See on asi, mis mulle meeldib – vannisool ja -õli. See on üks suurimaid rõõme, et lähen õhtul vanni ja loen näiteks ajakirja Geo. (Asjalikult.) Just lugesin sealt, mis on õnne eeldused.


Mis selgus?

Üritati selgeks teha, kas mõni inimene sünnib paremate eeldustega, et olla õnnelik. Harvardi ülikooli teadlased jälgisid kaheksatsada eri taustaga meest ja naist sünnist surmani. Enamik neist ongi juba surnud, viimased elusolijad on 90ndates. Toodi näide ühest poisist, kes kuulus nii-öelda rikkurite gruppi – tal olid kõik eeldused eduks, prestiižsed ülikoolid, kõik. Ja tal näiliselt oligi ka hiljem elus kõik hästi. Karjäär, lapsed, ka ta ise rääkis, et kõik on hästi, aga kui hakati uurima, siis tegelikult ei olnud. Tegelikult oli ta alkohoolik, ta surigi alkoholismi. Naine oli ta maha jätnud, lapsed vihkasid teda – aga ta rääkis ikka, et tal on kõik hästi. Tal oli advokaadina oskus kõik ilusaks rääkida. Samas üks naine, kes oli väiksena üliandekas ja keda ema sundis käima kõikvõimalikes trennides-ringides, loobus ühel hetkel kõigest. Trotsiks ema vastu – läks ema juurest üldse ära ja loobus terendavast karjäärist. Tal on kaks last. Ta elab 90aastasena Ohios. Mees on juba surnud, aga lapsed käivad kogu aeg temaga aega veetmas. Ta ütles, et ta on nii õnnelik, et ta on elanud nii õnnelikku elu… See lugu meeldis mulle. Selliseid asju loen vannis ja mõtlen – ooo!


Mida sa oma elust mõtled?

Tead, ma olen hästi huvitavas ja toredas elufaasis. Tunnen, et olen juba midagi saavutanud. Samas viljalõikusaeg veel ei ole – on aeg, kus olen külvanud seemned, ja ootan viljalõikusaega. Tunnen ka, et aastaga, mis olen Kukekest teinud, olen palju targemaks saanud, tasakaalukamaks muutunud – kuna olen nii paljude erinevate inimestega suhelnud. Kas või kaasomanikest vendade Rebastega suhtlemine on avardanud palju silmaringi. Nemad on ärimehed. Kui ma alguses ärritusin paljude asjade peale, mis on ju puhas ärimaailm, siis nüüd on selge, et see ongi elu, ja lepin sellega – ei hakka lahmima kohe. See on toonud rahu hinge. Märkan iseennast jälle rohkem. Kui vahepeal ei vaadanud ma isegi peeglisse, ei viitsinud, kõik tundus mõttetu – et ahh, mis ma siin ikka kas või ripsmeid värvin, end ilusaks teen, siis praegu tahan jälle olla ilus ja naiselik. Tunda, et olen naiselik ja kena. Tunda, et olen hea ja inimesed jälle meeldivad mulle – mis on kõige tähtsam!