"Ma olin endale valmis mõelnud, et kui ma suudaksin Postimehes vastu pidada viis aastat... Kümme aastat on läinud nii, et mul on tunne, et ma oleks seal ainult mõned aastad olnud. See sõit on olnud kohutavalt kiire, tulistamine iga päev, vahet ei ole, kas on pühad, nädalavahetus, hommik, õhtu, öö - kui tuleb mingi põnev asi, siis meie oleme, või olime, alati valmis. Nüüd on see läbi," ütles Anu ja tõdes, et see on pisut kurb, aga samas valdab teda vabanemise tunne.

"Viimased paar kuud olin ma seal tööpostil õnnetu," täpsustas ta.

Reikopi küsimuse peale, mida kujutab endast "poolte kokkuleppel lahkumine", sõnas Anu, et leiti kompromiss. "Minu jaoks tähendab poolte kokkulepe seda, et ma ei lahku sealt kibestununa. Ma ei hakka kindlasti oma endistele tööandjatele pangega solki krae vahele kallama. Ehk siis me läheme lahku sõpradena, mis oleks igas suhtes äärmiselt ideaalne," lisas Saagim.

Küsimusele, miks Anu end õnnetuna tundis, vastas ta: "Mu silmades hakkas kustuma sära, mu jalg ei olnud enam nii kerge tööle minnes ja mul tekkis stress."

Stressi käes polnud ta varasema kaheksa aasta jooksul kannatanud. "Ütleme, et mul pole üheksa aasta jooksul olnud tunnet, et ma pean tööle minema. Nüüd viimased kuud oli mul tööle raske minna ja ma olin kurb ja õnnetu," sõnas Saagim.

Kas Saagimi lahkumine oli tingitud Postimehe omanikuvahetusest ja uuest juhtkonnast, ei andnud päevakangelane ühest vastust. "Kindlasti on see üks põhjus. Aga ma ei heida seda ette kellelegi. Mina arvan nii, et kui mina oleksin uus juht ja tahaksin midagi uut genereerida ja luua ja mul oleks oma nägemus, siis mina lööksin ka platsi puhtaks," jäi bravuuritar meelekindlaks. "Kui mingid inimesed ütlevad mulle, et ei, see ei sobi, siis ma ütlen, et kuule, uks on seal ja kao välja või istu maha ja tee seda, mida sulle öeldakse. Minu meelest see on õige ja mina teeksin samamoodi," oli ta veendunud.

Kui mina oleksin uus juht ja tahaksin midagi uut genereerida ja luua ja mul oleks oma nägemus, siis mina lööksin ka platsi puhtaks.

Viimati intervjueeris Marko Reikop Saagimit aastal 2008 ning põhjus oli üsna sarnane – naine oli just lahkunud ajakirja Just! peatoimetaja kohalt.

"Jah. Mul ongi selline deja vu tunne. Täna, kui korkisime seal lahti šampanja ja tegime lahkumispeo, siis ma ütlesin, et mul on viimased kuud olnud deja vu tunne. Ma mäletan, kui ajakiri Just! oli kunagi sõltumatu ja tegi seda, mis meeldis ja mis müüs. Ajas mõned inimesed närvi, aga teised pani rõõmust plaksutama," kirjeldas Anu häid ajakirja aegu.

"Töötasime nagu pöörased ja puhtast entusiasmist. Ühel päeval, kui selle ajakirja ostis suurärimees ehk Kalev Meedia ja Oliver Kruuda ning meile osteti väga uhked kontoriruumid, meie peade kohale pandi kaamerad, et jälgida, mida me seal arvutis täpselt teeme ja meile öeldi, kellest ja kui palju me tohime kirjutada," kirjeldas Saagim toona omanikevahetusest tingitud uut olukorda.

Saagimi lahkumise järel kadus ka ajakiri. Reikop uuris Saagimilt, kas Elu24 ähvardab sama saatus: "Ma kardan, et sellisel moel Elu24 kindlasti edasi ei lähe. Kuigi ma olen ise ka viimasel ajal rääkinud, et Elu24 muutus hästi toredaks, leebeks, heatahtlikuks, siis päris sellega, et oi, osta punaseid õunu ja seal ei ole ühtegi ussiauku - päris nii ei müü sa isegi ühte head meelelahutusprotaali."

Saagim tõdes, et teda siiski millekski ei sunnitud ja ta on alati saanud teha seda, mida ta tahab. "Kui mul on selline tunne, et ma loon mingi brändi, siis mul on mingi visioon ja ma tean, et see müüb. Ja see on müünud väga hästi."

"Ma arvan, et me õnnestusime suurepäraselt. Täna võib-olla tahetakse rohkem näha sellist pehmust, hoolivust, et me oleme kõik nii ilusad ja vaata, mis mul seljas on, ja kuidas su lastel ja koerakesel läheb... See kõik on ka tore, aga sellist kihvtisust on ka ellu vaja. Ma tõesti soovin edu uutele tegijatele, kes edaspidi hakkavad Elu24 tegema," lõpetas Anu intervjuu positiivsel noodil.