Omaaegne menupunt Apelsin esineb suurema kära ja afiššideta endiselt siin ja seal. Nüüd on põhikolmik Tõnu Aare (57), Ants Nuut (60) ja Jaan Arder (58) oma nina urust rohkem välja pistnud ja astub eelseisval pühapäeval, 20. veebruaril üles ööklubis Amigo.
Kontserdiga tähistatakse Apelsini varalahkunud esilaulja Mati Nuude 70. sünniaastapäeva. See on poiste sõnul kummardus vanale semule ja kena jätk mullu Mati lese Liidia sulest ilmunud raamatule maestrost. Kontserdile on lubanud tulla ka Ivo Linna, Erich Krieger, Raimo Aas, Ervin Lillepea, Mati Nuude viimane bänd ja teised.
Tõnu, siiani on jäänud mulje, et sa teed endiselt Soomes Tony Aaret ja ainult vahel käid Eestis. Kuidas seis tegelikult on?
Tõnu: Nelikümmend aastat olen istunud kohvri otsas ja istun siiani. Tallinna ja Helsingi vahel on 80 kilomeetrit. Peaks sõitma New Yorki, oleks jama. Aga mis vahemaa see on?! Inimesed käivad Tallinnasse tööle Pärnust, Märjamaalt, igal poolt. Naine elab mul peamiselt Soomes, mina siin. Minu saatus on ka praegu selline, et… Ema tegi ju minust majaomaniku!
Lapsepõlvekodu, oma maja Kristiines?
T: Jah, mu isa, emeriitprofessor Johannes Aare ütles kord kuldsed sõnad: «Küll sa näed, tuleb päev, kui pead astuma isakodu uksest sisse!» (Naerab.) Ja nii ongi! Ja see on meie saatus naisega. Säilib värskus, kui ei ole liiga palju koos. Samas ei ole see variant ka lihtne. Meil on kaks kodu hoida. (Tõnu jagab Helsingis korterit soomlannast abikaasaga, kes töötab riigiteenistujana – toim.)
Mati Nuude mälestuskontsert Amigos on ühtlasi Apelsini come-back?
T: Ei, meil kogu aeg punt töötab, ja hästi. Kõige tähtsam on hästi tehtud töö — kui publikul on lõbus!
Ants: Me hinnaalandust ei tee kuskil. Kui oled harjunud seanahka vedama, aga järsku on vaja hästi teha — ei saa. Vorm peab kogu aeg olema.
T: Kõik arvavad, justkui oleme raha peal väljas! Me oleme esinenud ka rahata, vanadekodudes, lasteaedades. Alati on olnud kontserte, nagu ka see eelseisev, kus me ei teeni midagi. See kontsert on Mati auks. Kas võtab siis tüki küljest ära? Hea meelega anname kontserdi.
Vahepeal ei olnud siin just kerged ajad. Apelsin toidab ära?
T: Antsul on küsimusele, kuidas läheb, kuldne vastus — et pole põhjust saatuse üle kurta, veel.
A: See tähendab, et oleme võimelised veel inimestele rõõmu tegema.
T: Pealegi, nii laia repertuaari kui meil, ei ole ühelgi teisel. Meil on lugusid valsist kuhu tahes välja. Nii et kuidagi tuleme toime. Nagu ütles üks rock`n`rolli vend — on paremad ja halvemad ajad. Vahel läheb mingi muusikastiil moest, siis tuleb see aeg üle elada. Kõige hullem on, kui keegi on täna punk, homme blues, ülehomme džäss ja siis viljeleb poppi. Mina ei salli niisuguseid. Tee pigem oma asja nii hästi, kui oskad! Sihuke õngitsemine, tead, see on jälk.
A: Kellel kerge, kellel raske — minul on kerge. (Muigab.) Ühest otsast puhun sisse, teisest tulevad lood välja!
Tõnu, Soomes on sinu ühe-mehe-bändi turg ära kukkunud?
T: Lihtsalt ei taha enam. Ma olen teinud neid pubimänge ja ühel hetkel sai mõõt täis. Mul on põhimõte, et vastumeelselt ühtegi asja ei tee!
Soomes leidsin tõesti niši, tühja koha. (Tõnu suutis esinedes mängida ühtaegu nii trummi, suupilli ja kitarri kui ka laulda. – toim.) Sellepärast seal ka ükski pillimees mind paha sõnaga ei meenuta. Kui lähed teistelt sama asjaga tööd ära võtma, on teine asi. Kui näen Soomes tuttavaid pillimehi, kõik naeravad, on sõbrad — ohoo, Tõnu! Aga ega see lihtne olnud…
Hääl, tervis ütles ka üles?
T: Ei! Tõesti sai isu täis. See on nagu abieluski… Kümme aastat on periood, kus teed midagi ühes jutis. Õigupoolest seitse aastat on aeg, kus mingi asi toimib, kolm järgnevat on muutumise aeg. Siis saab kõrini, hakkad vaatama, mida uut teha. See võtab ka aega, pole ka lihtne.
Kaheksakümnendate lõpus kasseerisid Soomes mängudega 24 000 marka kuus. See oli siis tohutu summa, läks päris hästi…
T: Samas, kui 1988. aastal Soome läksin, tundsin kohe, et haiseb halvasti — kõik käivad Mallorcal puhkamas, kõigil on mersud istumise all. Ja tuligi lama, aastal 1992. Punti ei jaksanud ühel hetkel enam keegi tellida ja kes siis käisid mööda pubisid? Olingi mina, Mikko Alatalo, Juice Leskinen, Kari Tapio ja… no muidugi oli veel teisigi.
Viimastel aastatel kuivasid paljudel muusikutel mängud kokku — kuidas vabaks jäänud aega sisustasite?
T: Olukord sunnib! Pean vahel puid lõhkuma, vaatama, kas briketti on vaja. Kui need tööd ära teed ja ka maja soojaks kütad, ongi pool päeva läinud. Mul on siiralt kahju inimestest, kellel pole huviala. Antsul on näiteks vedurid!
A: Mul on tõesti krooniline ja ravimatu raudteehaigus. Sõbra aeda on vanadest kardinasiinidest ehitatud korralik mudelraudtee. Seal me siis sõidame piirituse küttel ja auru jõul tsuh-tsuh-tsuh ning lõbustame iseennast ja lapsi. Iga kord, kui rongisõiduks läheb, ilmub välja üks lähikonna kass, kelle hobi on samuti raudtee. Tal on komme viimasel sekundil rongi eest ära astuda. Neid, kes ise teevad töötavaid rongimudeleid, on kuus. Mina olen nendest kõige kahvatum, aga alati saan teistelt nõu küsida. Kord, kui ma ei teadnud, milline peab olema reisivaguni trepp, küsisin naise käest. Väga stiilne tuli! Mu naine ei eksi kunagi. Ta on lastesõime kasvataja ja kantseldab ka mind.
T: Minu hobi on jalgrattad, nende ehitamine! Ma pole juba viis aastat autoga sõitnud. Pärast Chevy Vani bussi oli kõik. Ei olnud enam vajadust. Kuna elan linna keskel, eelistangi jalgrattaid ja veel rohkem esisillaveoga elektrijalgrattaid. Aku pakiraamil toidab seda. Tabasalu mäest paned üles nagu viuhti — 40 kilti sõidad aku toel. Naine käis sellisega Soomes kümme kilti tööl. Käin selle rattaga Soome ja Eesti vahet — sõidan sisse laevaluugist, kust autodki, ja Helsingis viuh välja — ja kaon, tead. Veel üks asi! Ma muidu tunde ei anna, aga vennapoja pundist olen peaaegu teemandi lihvinud.
Kuidas on Jaanil hobidega?
Jaan: Ma sattusin sellega juhuse tahtel tegelema. Kui olime aastate eest Hortus Musicusega Rootsis, küsisid sealsed eestlased, kas teil Eestis müüakse veel vorme, kuhu sisse saab lihavõttepühade puhul kohupiimarooga teha. Arsis neid tehti, abikaasa kinkis ka mulle kunagi ühe. Ütlesingi, et jajaa, ikka tehakse, jõuan Tallinna, siis vaatan! Jõudsin ja vaatasin, et mitte keegi ei teinud neid enam! Kuna olin suure suuga lubanud, pidin ise tegema. Tegemist on selliste püramiidikujuliste puidust vormidega, mis käivad neljast küljest kokku ja lahti. Sees on muster, sellepärast ei saagi seda rooga sealt välja koputada, vaid peab küljed lahti võtma — et muster jääks terveks. Kuigi ma ei ole neid nüüd enam kaks-kolm aastat teinud, olin nende tootmisega varem üsna hõivatud. Nüüd on kuidagi aeg eest ära jooksnud ja olen pidanud oma masinate ja puutöökojaga kolima siia-sinna. Sel aastal kavatsen aga jälle tegema hakata, pojad käivad ka peale. Nad on ka muusikainimesed ja nende teenistus ei ole samuti eriti suur. Kuna nad on mulle varem abiks olnud, siis ütlesidki, et issi, kuule, hakkame jälle tegema, tuleme sulle appi. (Jaan on müünud neid vorme partiide kaupa Rootsi ja Soome. – toim.)
{poolik}
Kuidas on teie kaasad eluga muusiku kõrval toime tulnud? Ants, kas ikka üks ja ainus läbi terve elu?
A: Päris nii ei ole, aga praeguse abikaasaga olen nüüd juba peaaegu pool elu koos elanud küll. Olen memmekas ja äpu ühes isikus tänapäevani. Ilma oma naiseta poleks ma mitte keegi. Ta keelas mul alkoholi ära, sain õnneks juba teisel katsel pidama. See oli aastal 1999. Ta pani mu valiku ette, et aitab või uks on seal. Joodiku peres peavad kõik elama joodiku elu. Joodik ju dikteerib. Aga siis läks elu kohe normaalsemaks. Igaühel on omad puudused ja voorused, aga enam ta ei pea kannatama ja vahtima purjus lõusta. Minu töö on selline, kus on joogid ja kärakad ümberringi kogu aeg ja igal pool. Ja kuna ma ei taha naist kurvastada, siis jääbki joomata — kuigi auto viib ja toob. Mu naisel on julgust ja tarkust sada korda rohkem kui minul ja ta on minu kaitseingel.
On meeles ka mõni pöörasem võtmine, kus hommikul ei mäleta eelmisest õhtust midagi?
A: Muidugi, muidugi... ma olin ju kõva mees, jõin piiritust ja enam viinaga ei mänginud. Tänu sellele ei mäletanudki teinekord õhtuid või hommikuid või terveid päevi. Oleksin kindlasti olnud ammu seal, kus on paljud asendamatud ja kus on hästi palju aega. Nüüd püüan kaotatud aega tagasi võita. Tegelen jälle hobiga. Kõik kohad kodus on minu tööriistu täis, aga kui loon korra majja, siis enam midagi üles ei leia... ei ühtki tööriista, puu- ega plekitükki.
T: Loodus on loodus. Ma võin naistega seoses öelda, et mulle naised meeldivad, ilusad kurvid, mida endal välja pakkuda pole. Ütlen ka seda, et ühtegi naist mina petnud pole — kui olen elanud koos, olen koos. Pillimehe tööd naised kardavad. Praeguse abikaasaga olen koos olnud kakskümmend aastat ja ta on mulle hooti ka autojuhi eest. Ta ei ole mulle kunagi nina alla hõõrunud kas või sedagi, et ma mõnel mängul räägin mõne teise naisega juttu. Ei olegi mõtet, ikka ju räägitakse.
A: Pillimeestel on palju öist sõitmist, mis ei ole ohutu, ja naised kipuvad muretsema. Õiget und ei tule enne, kui oled oma pillide ja kottidega koduuksest sees. Kui mäng saab läbi, siis läheb veel tund või poolteist. Pead kõigepealt jahtuma, siis asjad kokku panema ja siis transa tegema. Seda ei saa palava nahaga teha.
J: (Naerab.) Antsul oli esimeses abielus nii, et kui käisime öösiti raadiomajas lindistamas — muid aegu me ju ei saanud —, oli naine veendunud, et nagunii on mängus teised naised!
A: Et naised ees ja naised taga! Kui tuli mõnd mängu vaatama, vaatas sedagi, et kus on teised naised. Ja siis ütles, et jah, seekord ei olnud, jah! Tegelikult ootas meid pärast kontserte kohvrite hunnik ja jääkülm buss.
T: Sama ütles ka Tina Turner, et pärast esinemist jookseb pigem higi, pole siin mingit seksi. (Muigab.) Peamine, et pärast üldse elus oled.
Tõnu, milline on sinu suhe kärakaga?
T: Võin öelda, et eluaeg umbes sama.
Rohkem ei võta, aga vähem ka mitte?
T: Ütlen nii — ma ei tea ühtegi kunstnikku, muusikut, kes on teinud loovat tööd, aga poleks kärakaga tegelenud.
A: Georg Ots ja Saarsalu Lembit!
T: Kuule, ta (Georg Ots – toim.) pole midagi loonud, ta esitas. Ma räägin loomisest!
A: Kas siis peab võtma?
T: Muidugi peab siis võtma!
J: Ma kirjutasin kord Tõnu ühele loole teksti, mis läks väga kalliks maksma… Kirjutasin vist kümme korda rohkem, kui sellest lõpuks järele jäi. Kirjutades hakkasin omadega järjest rohkem rappa minema, temaatika oli selline, mis kohe kiskus halvaks. Jah, olen tegelikult väga sageli pahuksisse sattunud. Aga abi temast ei ole. Kui, siis üheks õhtuks — pohmelliga aga teadvustub mure, mille vastu leevendust otsisid, seda jõulisemalt.
A: See on nagu tuli, mis tuleb ahjust välja, või uputus, kus vesi tõuseb üle kallaste. Kui need on piirides, on korras, kui läheb üle, ongi kõik.
Naine on siiani vastu pidanud?
J: Naine on kahjuks juba taevas… Aga jah, kogu selle kirjutamisega läksin järjest rohkem metsa. Möödunud jaanipäeva paiku leidsin, et sellist teksti ei ole tegelikult üldse mitte kellelgi vaja. Praakisin kõige halvema välja ja jätsin alles selle, mis oli söödav. Loo nimi on «Pihtimus».
T: Ott Arder (Jaani kadunud vend ja paljude Apelsini laulusõnade autor – toim.) ütles hästi, mis on esimene punkt — loomine on joomine! Siis tuleb pohmell ehk kassiahastus ja siis tuleb puhtakskirjutamine. Mitte kellelgi pole midagi lihtsalt tulnud, ja õnn on see, kui ujud sellest jamast välja. Antsul on õige teooria — ansambel ei ole luuletaja, kes võib luuletada ka ülehomme. See on nagu vutimeeskond või röövlijõuk, kus kõik teavad, mida nad ühel hetkel tegema peavad.
A: Pead õigel kellaajal vormis olema!
T: Me oleme nagu röövlijõuk, kes peab olema õigel ajal õiges kohas, tõmbama mõõga välja ja — tümps! Allaandmist pole! Meil on, muide, kaks alkomeetrit. Kes ikka hakkab jamama, uksest välja ja kõik! Teist varianti pole.
Tõnu, meie jutuajamise vahel ütlesid päris rängalt, et kui sul naist ei oleks, oleksid prügikastis…
T: Pole võimatu. Sinna võib sattuda homme või millal iganes!
A: Pole üldse põhjust prügikastimehest üle vaadata, ta võib olla tänaval mõne tervisehäda pärast või mis iganes põhjusel.
T: Ma austan oma naist väga kõrgelt. Paljud mehed mõtlevad, et oleks tore olla lonely cowboy to the end (üksik kauboi elu lõpuni – toim.), nad ei tunnista, et neil on naist vaja, aga tegelikult... Ema ütles juba ammu minu naise kohta kuldsed sõnad: sellist naist igal mehel pole!
Teil on väärt naised. Paraku juhtub sedagi, et kui mehe rahavood enam ei rahulda, on uus ja parem platsis…
T: Keegi ütles kuskil, ja ma ka just Antsuga rääkisin, et kaks tähtsamat asja on armastus ja raha. Ants oli nõus.
A: Muidugi pole päevad vennad. Üldiselt läheb mees närviliseks, kui peab peret toitma, aga raha ei ole. Tean omast käest. Mõnikord läheb jälle hästi ja võib jääda mulje, et kõik jääbki nii. Aga ei jää, läheb jälle viletsamalt ja siis jälle paremini. Minu naine on õnneks jäänud mu kõrvale.
T: Hunt toidab hunti. Kui on raske, küsin mina tuge Jaani käest, Jaan võib küsida minu käest — ja sellepärast me olemegi nagu röövlijõuk!
A: Ja kui peakski imekombel saama miljonäriks, on kindel, et ei hakka ostma Hummerit ega mõnd muud mäekõrgust džiipi. Ei hakka lolli mängima, vaid laseks samamoodi edasi. Ehk laseks midagi parandada või kohendada ja olekski kõik.
Miks te pundiga omal ajal Matist lahku lõite?
T: Meil oli 1994. aastal koos tuur ja pärast seda algas tühi elu. Mati kadus kuskile ära… Tegelikult nihkusime me Matiga hiljem jälle järjest lähedasemaks, aga kahjuks läks mees enne manalasse. Oleks mänginud küll veel koos.
A: Mati esines siis koos süntesaatorimängija Meelis Laidoga.
T: Tookord oli lihtsalt selline aeg, et igaüks vaatas ise, kuidas sai. Kedagi ei huvitanud. Mati isegi rääkis mulle, et kuskilt pole midagi võtta, hea kui sai esinemise eest 500 krooni.
J: (Muigab.) Ants, sina mäletad seda, mida Mati ütles selle kohta, kui suur sai siis üldse üks punt olla!
A: Kui mina pakkusin, et esineda võiks neli meest, siis Mati ütles, et ei, palju, palju, palju! No kolm meest! Palju, palju, palju! Kaks meest? Palju, palju! Kahekesi on ka palju! Üks mees Matit saatma oli ka palju. Mati ütles, et pool meest ja süntesaator — siis oli paras.
T: (Tõnu tõstab näpu.) Muide, üks hea uudis ka! Kuna tegin siin veidi teletööd, õpetasin poliitikuid (Tõnu osales Kanal 2 tõsielusarjas «Poliitbänd» – toim.) pilli mängima, siis Aivar Riisalu lubas, et hakkab Apelsini mänedžeriks. Ja saame 70 000 kuus (Tõnu mõtleb kroonides) nagu Meie Mehe liikmed.
A: (punub hetkega seose Apelsini hiti «Sügistuuled» ja Meie Mehe reputatsiooni vahel) Aga siis peame hakkama laulma ju mitte enam sügistuultest, vaid kõhutuultest.
T: Jälle keerad jutu teisipidi! Tähtis on, et Riisalu tuleks mänedžeriks!
On teil mingisugune põhimõte, mis teid bändis ühendab?
T: Keegi ei ole kellelegi võlgu! Kõige tähtsam on, et kui saad hiljem kellegagi kokku, tuleb muie suule ja võid «viis» visata.
A: Tegelikult saab kõiki asju nii teha, et ei tüssa ega tõmba kedagi lohku.
T: Mina ütlen, et tänapäeval on kõige tähtsam perekond! See on raudne ja viimane asi. Kui see ei toeta, on asjad hal-vasti.
On teil unistusi ka?
T: Kuna Apelsini plaat «36» on valmis, siis järgmine soov on oma instrumentaalplaat valmis saada. Teen seda rahulikult, siis on mister Surmal aega teisi vaadata. See selleks, põhiline, et poleks häbi.
A: Selle kohta ütles meie bassimees, et parem tund aega häbi kui kümme aastat harjutada ja vaeva näha. (Kõik naeravad.) Mida siin ikka unistada! Tähtis on, et kestaks kauem see aeg, kus sa veel jõuad ja jaksad. Samas on elu tegelikult nagu fotosähvatus, nii lühike.
J: Lapsepõlves tahtsin endale sadat last ja ema arvas, et ju minust saab õpetaja. Aga neli mul neid praegu on. Olen õnnelik, et kõik on tublid inimesed. Eks neid vaevasid ja muresid on küll. Pean Kadriorus üht vana maja remontima, milleks ei jätku raha. See ainult neelab. Minu rõõm on see, et kord tõuseb sellest tulu mu lastele.
T: Minu nõrkus on veel see, et mulle meeldivad naised.
J: (Naerab.) Alles rääkisid perekonnast!
T: See ei loe.
A: Vanasti oli nii, et kõik tüdrukud, kellele külge lõin, tahtsid ikka Tõkut, unistasid temast. Ja mind ei tahtnud keegi. (Venemaal kirjutati Tõnu Aare nime asemel Tõku Ara, sealt jäi Tõnule külge Tõku.)
T: (Muigab.) See on üks ehtne papagoi nimi! Aga, jah… Midagi pole teha, mulle kurvid meeldivad, olen eluaeg sellepärast ka rock`n`rolli teinud.
